12.04.2013. PÄEV 9.

Tundus, et hommik oli mõnedele inimestele raske. Vaatasime metroo aegu ja väga kuskile ei kiirustanud. Seekord siis otsustasime bussi asemel metrood kasutada, et lennujaama jõuda.

Kui pikka aega oli vaikus ja endiselt paika panemata, miskellase metrooga täpselt lähme, otsustasin asja uurima minna. Olles vaid ähmaselt teadlik, kus Gerly, Kadri ja Anneli tuba asub, koputasin uksele. Vaikne ja arglik koputus (lootsin vältida olukorda, mis hommikul meie toas juhtus, kui üks suvaline mees ajas toad segamini ja üritas meie juurde sisse murda), ootasin mõnda aega, kui uks avanes ja Anneli vaatas vastu. Tuli välja, et koputus oli lausa nii õrn, et tal tekkis kahtlusi kas keegi üldse koputas, aga mis peamine, tuba oli õige. Kadri ja Gerly olid läinud turule (julge otsus), kuid jõudsin peagi pärast minu tuppa sisenemist tagasi. Otsustasime ära, mis kell metroole lähme, et asi oleks konkreetsem ja kõik oskaksid aega arvestada.

Tee metroojaama tundus pikk, kott ka mõnevõrra raskem, kuid ei andnud võrreldagi esimese päeva hullusega. Sõitsime metrooga pea tund aega ja olimegi lennujaamas. Kott oli tõesti kaks kilo juurde võtnud ja turvakontrollis osutus mu föön korraks huviobjektiks, aga kõik läks hästi. Meid viidi bussiga Lufthansale, kust võisime alustada lendu Franktfurtisse. Järjekordselt sai muidugi süüa. 

Ateena-Frankfurt.

Ateena-Frankfurt

Frankfurdis leidsime mõnusa pubi, viskasime asjad hunnikusse tellisime õlled. Mõned jäid pubile kindlaks, kuid mina otsustasin ka natuke ringi vaadata, Minea koos minuga. Kuid sellegi poolest möödus suurem osa ajast pubis, kaaslasteks Ursula, Queen, Whitesnake...Ilm muutus mingi hetk vihmaseks, taevas säras äike, mis ühel hetkel vaibus taas vaid vihmaks.

Frankfurdi lennujaam

Mõnusas Ursula rütmis läksime ka oma borading gate'i juurde, kui saime aru, et nüüd on ümberringi kõik eestlased. Sellest ka mõned kurjad pilgud... Istusime bussi, jõudsime lennuki juurde, kuid välja meid ei lastud. Lõpuks läks asi päris umbseks, kuid enamik meie seltskonanst ei lasknud end sellest häirida ja laulsid Tifferit edasi, või siis kostus iga natukese aja tagant: puuuuu taga ilvest!

Lõpuks saime bussist välja ja lennukile.

Kui juba, siis juba. lennukis sai taas süüa. Võtsime veel seltskonnaga viimased õlled-veinid, kui juba olimegi Tallinnas. Siinkohal erilised tänud Annelile, kes kuni mu õega kohtumist mul seltsiks oli. 

Frankfurt-Tallinn

Lennujaamast koju sõites, kõik need pool tundi olin veel Kreekas nii sees, et ei pannud tähelegi maas olevat lund. Järgmine nädal aega möödus mitu korda päevas nostalgia hõngus pilte vaadates.

Puuuu taga ilvest!

Järgmisel ekspeditsioonil püüan kindlasti rohkem kirja panna koha peal. Värsked muljed on palju erksamad, kui kuu aega hiljem läbi piltide ja märksõnade uuesti läbielatu.

Loodan, et nautisite läbi piltide ja teksti meie ekspeditsiooni veinist templiteni! :)