9.04.2013. PÄEV 6.

Pingutasime vist soojuspumbaga natuke üle. Kuigi Minea võttis sooja vähemaks oli hommikul ikka palav. Hommikusöök oli viisakas, maitses hea, aga mingil põhjusel ma ei suutnud enam keedumuna sisse ajada. Aastaid hommikuti võileibu süüa ei tüdine ära, aga munast paari päevaga? Naljakas, aga nii juhtus. Sõin vorsti-juustu saia ja moosisaia. Kuna aga kreeka saiadel on nii kõva koorik, kaotasin ühe traadi küljest plommi (traat, mis hoiab pärast breketeid alumisi hambaid paigast minemast).

Esimene sihtmärk Epidauros ja minu etteaste. Pileti putka juures hakkas pea kahtlaselt ringi käima, nagu Eestis olles seda viimasel ajal korduvalt juhutnud oli. Ehmatasin juba ära, et hakkab jälle pihta, aga õnneks üks tablett tegi asja korda. 

Jõudes teatrisse oli kõik täpselt nii nagu mu ettekandes kirjeldatud. Kuna kuskil üleval tegid saemehed tööd, arvasin, et ei hakka teistest eemale minema, muidu nad ei kuule mind. Siiski nii mõnigi arvas, et ma peaks selle ettekande kesest orkestrat seistes tegema. Hakkasin liikuma keskringi suunas, samasl ajal lõpetamata rääkimist. See oli uskumatu. Iga sammuga tundsin kuidas mu öeldu võimendus. Keskel olles oli tunne nagu mul on mikrofon ees ja ümberringi on valjukad, kust see heli välja tuleb. Ka tribüüni ülemisse otsa roninud kaaslases väitsid, et minu kuulmisega pole mingit probleemi. Küll aga ainult juurdeehitatud osani, edasi läks ehitusmeestel asi natuke käest ära ja sellist efekti pole. 

Foto: Kadri Mets

Foto: Gerly Toomeoja

 

Hakkasime sketsima. Kui olime lõpetamas ilmus ei kusagilt mitmeid turistigruppe. Jess, olime jälle oma varajse käiguga suutnud suuremas osas rahvamasse vältida. Üks giid seisis orkestra keskele. Ümberringi jäi vaikseks. Tädi koputas kaks korda vastu rinda ja kõik oli üle tribüünide kuulda.

Teatrist jalutasime kõrvalasuvate kivihunnikute juurde, istusime dooria sammaste otsa (väga haruldane, keegi ei hüpanud kuskilt vilistades väja ja ei karjunud don't touch!) ja inspireerituna minu hommikusest plommi kaost hakkasime rääkima, kui kallis hambaravi on Eestis, samas nautides erakordselt mõnusat ilma.

Kuna keegi polnud vaimustuses tagasi Ateenasse minemast, kus meid taas hotell Aristoteles ootas, otsustasime minna Nafpioni. Sulev oli Lonely Planetist leidnud, et see peaks extremly beautiful koht olema.

Parkisimed autod Palamidi kindluse ette ja astusime väravast sisse. Ilm oli ilus, kuum, päikseline. Leppisime kohtumisaja ja -paiga kokku ning igaüks läks oma teed ümbrust avastama. Sattusin avastusretkele koos Mineaga. Astusin mingisse suhteliselt suletud tsooni, vaatasin ringi, ei hingelistki. Korraks keerasin pea tagasi, et vaadata, kus Minea on. Ja kui ma uuesti ette vaatasin ilmus eemal olevasse aknaavasse kellegi pea. Esimese hooga olin juba ehmumas, kui sain aru, et see on kõigest Sulev. 

 

Ronisime mööda vanu kivimüüre üles. Nautisin imepäraseid lilli, mis kasvasid kindluse müüridel justkui amplites. Ja vaade oli igalt poolt lihtsalt suurepärane. Ronisime müüride pealt ja nautisime, kuni meile lisandus lärmakas seltskond. Selge, viimae aeg edasi minna. Samas oli vaja ka mõni sketsimiskoht leida. Kuna just olime avastanud niiöelda sissepääsu poolt vaadates parempoolset osa, otsutasime edasi liikuda keskmisesse ossa. 

Foto: Minea Kaplinski

Kohe nägime tuttavaid nägusid. Kõrgel müüri peal oli Gerly pilti paberile kandmas. Järgmise müüritüki tagant paistis Argo, kellel ka pliiatsid käes. Teises otsas oli Kadri, kes valmistus samuti sketsimiseks. Läksin Kadri juurde, püüdes leida inspiratsiooni. Minea läks oma õiget vaadet edasi otsima. Antud olukord oli sama keeruline nagu esimesel päev akropolil. Lihtsalt ei leia seda õiget. Kõik oli ilus, aga joonistada ei tahtnud justkui midagi. Valisin müüri ääres, poolenisti vaatega merele, poolenisti mägedele oleva lipumasti koos Kreeka lipuga. Veel halvemat valikut oli ilmselt raske teha, aga kuna juba alustatud ei tahtnud alla ka anda. Vägistasin pildi lõpuni, ning otsutasin ülejäänud aja veeta taas kindlust uudistamas.

Foto: Gerly Toomeoja

Hülgasin Kadri ja seltskonda liitunud Argo ning läksin edasi. Mingil kombel sain kokku taas Mineaga, kes arvas samuti heaks ringi vaadata. Läksime loomulikult ka vangidele mõeldud kambrit vaatama. Uks oli seal väga madal. Vaatasime sees ringi, kui hakkasin ennast ukseava poole keerama, et vaadata kui kaugel see on. Palju ei pidanud pead liigutama, kui kuulsin kolksu ja tudsin oimukohas tugevat valu. Jah, uks oli palju lähemal, kui ma olin arvestanud. Järgmised pool tundi veetsin muhku valutades. 

 

Enne järgmist sihtkohta, Bourtzi saarele minekut, tuli lahendada üks igapäevane probleem. Kõht vajas tankimist. Otsustasime söögile liiga palju aega mitte raisata ja läksime kiirtoidu kohta pitasid tellima. Söömine osutus aga kõigeks muuks kui kiireks näksiks. Sulev sai oma söögi kiiresti kätte, kuid selleks ajaks kui meie pitad tulid oli ta ilmselt juba unustanid, mida ta sõi. Selle kõige tipuks, et me veetsime oodates ma ei tea kui palju aega, unustati Argole söök üldse toomata. Et rohkem aega mitte raisata pidi Argo selle kaasa tellima.

Väike laevake või mis iganes vee peal sõitev asi see oli, ei tundunud just oma parimates päevades olevat. Pilet õnneks ei olnud kallis- edasi-tagasi 4 eurot. Selle kõige juures oli aga üks suur miinus. Saarel uudistamiseks jäeti aega ainult 20 minutit. Tundus, et sellega jõuab vaevu sõiduriistalt maha astuda, kui juba peab seal tagasi olema. Enam-vähem nii oligi. Astusime maha, tegime kiirete sammudega minikindlusele ringi peale, leides vaevu aega mõnes kohas pildistamiseks seisma jääda ning olimegi teel tagasi. 

Foto: Minea Kaplinski

Foto: Gerly Toomeoja

Taas maa peal oli kokku lepitud ajani "vaba aeg". Igaüks läheb ja teeb mis tahab. Meil oli kindel plaan minna kohalikku mett otsima, aga enne jalutada natuke mere-kaldal. Uskumatult fantastiline. Extremly beautiful, täpselt nagu seda kirjeldatud oli. Mereäärne paradiis. Laskusime mööda väikest astangut mere äärde ning katsusime varbaga vett. Minu esimene Vahemere puudutus. Lihtsalt olime ja nautisime. Absoluutne puhkus hingele. Argo, Triin, Nastja ja Piret olid kadunud. Sulev ja Anneli läksid eest ära. Seega jäime meie neljakesi: mina, Kadri, Minea Gerly. Istusime mõnda aega, ning läksime mööda promenaadi edasi. Vaatasime ja ahhetasime, kui ilus võib üks koht olla. Loomulikult pildistasime. Lõpuks jõudsime kiviklibusele rannale, kus Anneli ja Sulev juba ees olid. Kes istusid maha, kes viskas end pikali. Olek oli nii hea, et helistasime teistele ja lükkasime kokkusaamise aja tund aega edasi- selleks et kauem lebotada. Kui mõelda tagasi sellele, et me tahtsime mett osta, siis lõpuks ei jõudnud me meepoe lähedalegi.

Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

 

Õhtuks jõudsime tagasi Ateenasse. Seekord polnud hotell Aristotelese leidmisega enam probleemi, küll aga auto parkimistega. Jäime ühel pool teed seisma, kui Civic püüdis hotelli ette parkida. Ruumi ei olnud palju. Civic tagurdas, puu oli taga. Ma arvan, et kogu meie auto rahvas karjus mõttes STOP!, kui käis selline pauk, nagu keegi oleks palju suuremal kiirusel ja palju suuremat puud tabanud. Puu õnneks ei olnud väga suur, aga amplituut, millega see kõikus, hämmastav. Parkisime ka ennast hotelli ette ja läksime uurima, mis värk on. Honda tagumik oli saanud järjekordse mõlgi, kuid arvestades puu käitumist ja heli, mis sealt tuli, polnud olukord nii hull, kui ma arvasin. Kuid siiski, autole on liiga tehtud ja mis selle peale auto tagastamisel öeldakse polnud teada. Kõige parem oli muidugi asjaolu, et lõpuks pidi autod ikkagi parklasse viima. Kogu kräpp ilmaasjata...

Aristoteles võttis meid vastu taas täpselt samade tubadega, nagu eelmine kord. Ainult Argo ja Sulev olid korrus madalamale kolinud. Kuid avastus, mis me seekord tegime oli kõike muud kui tore. Hotellis olid p r u s s a k a d. Piret ütles, et ta oli ühte ka eelmine kord näinud, aga ei hakanud meis paanikat tekitama. Nüüd oli neid mitmeid ja nad jooksid ülbelt toas ringi. Vannitoas oli neid topelt. Ja kotte polnud kuskile mujale panna kui maha. Ma lihtsalt hoidsin koti lukke kinni ja lootsin, et nad mulle kaasa ei roni. Kuigi need pidid väga puhtad asjandused olema, lootsin, et ma otseselt ei pea nendega kokku puutuma. Teistel läks paremini. Ülemisele korrusele polnud prussakad ilmselt jõudnud ja ka poisid magasid rahulikult, sest kuulsid neist esimest korda vist alles hommikul. Mina olin aga esimest korda õnnelik selle üle, et magasin üleval, vahet pole, et ilma redelita, peaasi, et prussakatest kaugemal.

Nafplioni paradiisist oli saanud õudusunenägu Ateenas. See ei takistanud meil teha ühte ühist istumist koos klaasikese veiniga. Mul oli ka joogivesi otsas (usaldasime ainult pudelivett), nii me mõningase seltskonnaga läksime üle tänava asuvasse poodi. Kauplus nägi välja sama kahtlane nagu ka ümbruskond, kuid omanik paistis sõbralik olevat. Jättis veinid külmkappi jahtuma ja ütles, et me võime mõne aja pärast neile järgi tulla. Sulev otsutas ootamise ajaks hotelli tagasi mitte minna, vaid kõrvalolevast baarist läbi astuda. Läks sisse, tuli tagasi välja ja ütles mulle, et seal müüakse jäätist (kõik olid selleks ajaks juba kursis, kui sõltlane ma sellest olen). Läksin pea et jooksusammul sisse ja... milline pettumus. Tegelikult see ei olnud jäätis vaid mingid ma ei tea mis asjad ja Sulev oli lihtsalt esmapilgul valesti vaatanud. Mis seal ikka, tundus et see õhtu ei olegi sunnitud hästi minema.