10.04.1013. PÄEV 7.

Hommikusöök selles hotellis tundus seekord veel natuke masendavam kui eelmine. Vahpeal kogetu oli mind ära rikkunud. Teine ebameeldiv üllatus kõigile oli Sulevi fotoka kadumine. Kes, kus, millal, ei tea keegi, aga on fakt, et seda leida ei õnnetunud.

Päeva õhtu pidi kuuluma Sunionile. Algus oli vist algselt planeeritud Ateenale, aga kuna mitte keegi polnud sellest vaimustuses hakkasime improviseerima. Esimene mõte oli minna kuskile koopasse, kus pidavat ilusad stalaktiidid olema. Tee peal käisime Lidl'is. Seal oli kaupade poolest palju harjumuspärasem valik, nagu arvata võiski. JA LÕPUKS mul tekkis võimalus jäätist osta. AGA, minu katsumused polnud veel lõppenud. Jäätiseid müüdi ainult 6 tk, 12 tk ja veelrohkem tk karbis. Ei ühtki võimalust osta ühekaupa, aga isegi minusugune friik pole võimeline üle kolme jäätise korraga ära sööma, eriti veel, kui teised samal ajal sellise ilmaga juba morsiks sulavad. Kuna teised ei olnud jäätisest vaimustatud, jäi see mul jälle ostmata. Ja parkimine Kreeka moodi on omaette vaatepilt. Seisime parklas, kui üks papi keeras ka parklasse sisse ja hoogu maha võtmata liikus golfi esiotsa poole. Mõtlesin, et teeb nüüd meie volksule 1-0 ära, aga õnneks ei, papi jõudis 10cm (kui sedagi) enne golfi ninaotsa peatuda. Hingasin kergendatult välja, kuid tundus, et papi jaoks nii asjad käivadki, tema ei lasknud ennast sellest häirida. 

Parkimine Kreeka moodi.

Sõitsime koopa juurde päris kaua. Tee läks järjest halvemaks. Ühel hetkel tabasime sellist hüpekat, et auto põhi läks vastu maad. Valus hoop, aga tundus, et kõik on korras. Jõudes koopa juurde parklasse, astusin autost välja ja avastasin, et Golfi tagumine stange on poolenisti ripakil. Kaks päeva järjest autosid lõhkuda tundus juba uskumatu. Samas lähemal uurimises selgus, et see stange oli niikuinii seal kruvi ja ausõna peal küljes püsinud. Panime tagasi, nüüd püsis see ainult ausõna peal.

Meist sõitis mööda politseiauto, mille juhid andsid teada, et koobas on suletud. Mis seal ikka. Võtsime uue suuna Maratoni tammi juurde. Tundus, et sõit kestis igavesti ja kui me lõpuks kohale jõudsime oli natuke raske uskuda, et see võimalik on. Vaatasime tammi üle ja istusime selle ääres olevasse kohvikusse, et sketsida. Kuna kohe toodi kohale vesi ja menüü, ei jäänud muud üle, kui tuli midagi ka tellida. Kuna mu jäätise isu oli endiselt päevi rahuldamata, otsustasin just selle kasuks. 2.80 ühe palli jaoks ära anda tundus küll natuke palju, kuid antud juhul tundus see parim võimalik variant. Õnneks ma ei pidanud pettuma. Jäätis oli maitsev ja selle pallikese söömine võttis ka üle ootuste mõnusalt kaua aega. Paralleelselt jäätise nautimisega üritasin ka jõe vastaskallast sketsida. Eilne absoluutne suutmatus joonistada oli täna asendunud taas tahtmisega midagi paberile panna.

Koobas on suletud, kuhu nüüd?

Maratoni tamm.

Foto: Anneli Kompus

Enne Sunioni päikeseloojangut otsutasime korralikult süüa. Peatusime sihtkohast mõni kilomeeter eespool, kus tundus kena söögikoht olevat. Astusime sisse, meile lükati lauad paika ja toodi menüüd. Avasime sööginimekirja ja... kui 8 eurot prae eest tundus juba talutav, siis 12 ei tahtnud kuidagi välja käia. Otsutasime, et kolime mujale. Sulev vabandas kogu seltskonna viisakalt välja ja läksime uut kohta otsima. Sõitsime linnakesse nimega Lavriou.

Seal oli tosin söögikohti reas, kuid mõned eksootilisema maitse armastajad arvasid, et mereandidele pühendatud koht on parim valik. Kuna menüüs ei tundunud ükski asi minu söömisharjumuste alla kuuluvat, siis läksim massiga kaasa ja tellisin kaheksajala. Tegelikult oli seal keruline süsteem. Tuli välja, et kõik asjad peab eraldi tellima, ka kartuli. Kelner ei olnud kas piisavalt pädeva inglise keele oskusega või sattus lihtsalt meie suurest tellimusest segadusse, aga kohati ei saanud mitte keegi mitte millestki aru. Lõpuks saime käed-jalad appi võttes asjades ikka selgusele.

Minu kaheksajalg oli ülesoolatud ja need napad, mis tal on, on rõvedalt nätsked. Ma ilmselt ei ole loodud sellistest asjdest toituma. Pool portsust sain ise söödud, teise poole andsin suurematele huvilistele. Korraks isegi kahetsesin, et lihtsalt grillvorstikesi ei tellinud, samas nüüd olen mereandide teemal kogemuse võrra rikkam. Aga arve poolest oleks võinud ka eelmisesse kohta jääda. Arvete maksmine on omaette vaatepilt alati. 10 inimest püüavad välja selgitada, kes mida sõi, palju ta peab maksma, ning omamata täpset raha, tahab midagi tagasi saada. Enamasti tegime arvutusi laudlinana kasutatavatel salvrätikutel. Need visatakse niivõinaa pärast igat söögikorda ära. 

Kreeka salat.

Oktopus.

Arveldamine.

Õhtu hakkas lähenema ja suundusime Sunioni, Poseidoni templi juurde. Ilus koht, kuid kõige ilusam olevat seal päikeseloojang. Kohapeal tegi Anneli ettekande ja kuna plaanisime sealsamas hiljem müüte rääkida, otsutas enamik neid kordama hakata, mina kaasaarvatud. Eraldusin teistest like forever alone ja süvenesin Trooja sõtta. Peagi oli aeg päikese loojumiseks. vaade oli tõesti kaunis. Hakkasime vaate taustal ühispilti tegema, kui saabus töötajatädi, kes andis teada, et päikese loojanguga pannakse üritus kinni. Ta oleks justkui seal seisnud ja aega võtnud, millal viimane päikese ots mere taha vajub, et siis sekunditki viivitamata kõik välja visata. Õnneks lubas ta raske ohke taustal meil viimase pildi ära teha. Tagasi autode poole liikudes üritasime veel fotoka silmaga tabada ilusaid hetki. Kõik oli nii ilus, et see koht peaks tegelikult tund aega pärast loojangut veel lahti olema, et seda kõike vaadata saaks. Ja noh müüdid lükkasime edasi hotelli jõudmiseni. 

Foto: Sulev Nurme

 

Kuna hotell Apollonias polnud hommikusööki hinna sees, tegime poeringi. Ostsime pita saiad ja kõikke muud tarvilikku, mida saiade peale hommikul panna saaks. Ja loomulikult õhtuks mõni vein. Startisime poe eest küll koos civikuga, aga mingil hetkel ringi keerates kaotasime nad silmist. No problem, meil oli ju Garmin. Lõime hotelli aadressi sisse jaa... navi pakkus kahte täpselt sama aadressi ja postiindeksiga valikut. Valisime esimese ja asusime teele. Lõpuks jõudsime välja kuskile villade rajooni, kus tänavad läksid aina kitsamaks ja pimedamaks. Oli selge, et olime vales kohas. Helistasime civiku ekipaažile, kes olid juba kohale jõudnud. Okei, proovisime nüüd otsingust hotelli leida, leidsime. Ja oh üllatust mõni kilomeeter tagasi sõita ja olime ka ise õigest kohas.

Hotell Apollonia oli oosom. See oli nagu perekorter. Minea suutis meile veel kiiresti hubase kahekohalise toa kinni panna. Aga siis oli aeg väed kokku koguda ja suunduda müütide juurde, väike vein seltsiks. Oli lõbus. Kõigil tuli see jutustamine nii suurepäraselt välja, mul oli tunne, et ma olen ainuke, kes pole suutnud oma viimasel hetkel netist tõmmatud müüti kokku võtta. Enivei, kui ma rääkima hakkasin, siis kõik kuulasid. Vahepeal tõstsin pilku ja pool rahvast oli kuskile kadunud?? Kui ma müüdi lõpetasin olid kõik jälle kohal, määdžik. Kui müütide rääkimise igavik ära lõppes, siis läks naaberrahvas oma tuppa ja meie tegime veel väikese mõnusa istumise.

Foto: Anneli Kompus

Müüt. Foto: Kadri Mets