8.04.2013. PÄEV 5.

Magasin sel ööl nii hästi ja hommikul oli ikka nii hea uni, et kohe kuidagi ei tahtnud ärgata. Aga pidi. Nagu hommikuti kombeks juba saamas, asjad kiiresti kokku ja hommikust sööma. Siin hotellis nägi see välja rootsi laua taoline. Võis võtta kõike ja nii palju kui tahad. Et saiast ja keedumunast ennast mitte üle küllastada valisin krõbuskid piimaga. No ja loomulikult igahommikune ärataja must tee. Proovisin ka mingit pirukalaadset asja, mille tulemusena oli kõht juba hommikusöögist liiga täis.

Ilm polnud suurem asi. Justkui ähvardaks: tee üks vale samm ja ma kallan sulle pangetäie vett kaela. Samas väiksemat sorti piisku turtsus niisamagi. Viisime asjad maeiteakuikaegele pargitud autode juurde, sest ruumi lihtsalt pole ja võtsime suuna taas Vana-Korintosele ja Akrokorintosele, lootes seekord sisse pääseda.

Aga enne veel läksime supermarketisse, et päeva peale natuke näksimist võtta. Ja oh imet, nägime ka Europanga pangaautomaati, kust tundus raha välja võtmine võrreldes eelmistega turvaline. Swedpank ka muidugi asja niisama ei jäta. Raha väljavõtmine maksab 1 eur +2,5% väljavõetud summalt. Rööv. Aga neid magavaid koeri on küll terve Kreeka täis. Isegi automaadi ees pikutas üks ja tal oli täiesti savi, kui me neljakesi üritasime tast mööda pääseda. Okei, koer koeraks, aga kui kaks väga räsitud väljanägemisega naist tulid igas keeles uurima mida me teeme ja kust pärit oleme, oli küll creepy. Eriti veel, kui käes on hunnik sularaha. Püüdsime neid eirata ja tempot tõsta.

Pood oli seekord juba täitsa marketi moodi, küll aga leidsin asju/olukordi, mida mu silmad polnud varem näinud. Puuvilju ise kaaluma ei pidanud, seal oli spetsiaalne tädi selle jaoks, tuli temale ulatada ja ta tegi töö ära. Okei, aga lahtiselt müüdavad jäätised??? Kas ma sain millestki valesti aru, või kui neid lahtiselt müüaksegi, siis kuidas neid tarvitama peaks? Otsustasin värskelt väljavõetud cashi võimalikult hästi hoida, seega poe kassas näitasin müüjale pangakaardi ja tegin küsiva näo. Tädi polnud küll situatsiooni üle uhke, kuid totaalseid keeldumismärke ka ei näidanud. Järgnev olukord läks natuke keerulisemaks. Tädi printis kassas välja tseki. Siis suundus kuskile teise kassase, mingi infoleti taoline asi, kus oli kaardimakseaparaat. Siis ta midagi tsuksis selle kalla ja ma võisin oma kaardi sisse panna ja parooli toksida. Kogu süteem tundus nii keeruline, et ma vahepeal hakkasin kahtlema, kas see ikka oli hea ja turvaline mõte. Hilisemas konto väljavõttes oli kõik igatahes korras.

Vana-Korintosele jõudes tervitas meid jälle suur hulk koeri. Õnneks on nad siin kõik sõbralikud. Jõudsime paar sammu ringi vaadata, kui hakkas sadama. Õige hetk minna muuseumisse katuse alla. Nagu ikka muuseumites oli ka siin palju keraamikat ja pooleldi säilinud skulptuure. Mulle meeldis, et kreeka ja rooma ajastu staff oli erinevates ruumides. Huvitav oli võrrelda. Ühel hetkel avastasime Kadriga, et oleme meie omadest kahekesi, ümber kümneid jaapanlasi Iphone'ide ja Ipad'idega pildistamas (ma muidugi liigitasin automaatselt kõik hiinlaste alla, aga Kadri oli asjatundlikum). Kuna Kadri HTC oli Gerly kasutuses fotoaparaadi asemel, helistasin sellele ja uurisin välja, kus teised asuvad. Kaaskodanikud leitud, alale veel väike ring peale ja edasi Akrokorintose poole. 

Kui eile paistis kindlus kaugelt kätte, siis täna võis ainult aimata, kus see on. Kogu kindlus, koos mäetipuga millel see asus oli sõna otseses mõttes vihmapilve sees. Ülesse jõudes oli rõvedalt niiske, kuid jäi lootus, et päris märjaks ei saa. Ei viitsinud ka koti põhjast oma vihmakeepi otsida, liialt vaevanõudev (tagantjärgi lootus vist ikka on lollide lohutus ja keebi otsismise vaev oleks ära tasunud). Olime jõudnud kindlusesse kui hakkas vihma tibutama. Peatusime varjualuses, et Triin saaks ettekande ära teha, kui hakkas lausvihma sadama. Ülevalt hakkas vesi joadena munakivide vahelt alla voolama. Kõik muutus libedaks. Aga ei, meid ei takista miski. Otsustasime ikka kindluse kõrgeimas otsas ka ära käia. Sellise ilmaga mööda kindlust käies tekkis tunne: kohe, kohe on keskaegne vaenlane müüride all ja kohe, kohe suunduvad nad rünnakule (nagu filmides. mul üldse seostub miskipärast väga palju filmidega). Sketsimisest ei saanud juttugi olla, hea, et eelmisel päeval sai see asi mingil määral tehtud. 

Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Ekstreemsetes tingimustes alla ronides jäid vist õnneks kõik terveks. Tagasi autosse jõudes oli mu veekindel jope ikka natuke läbimärg ja pusa alt niiske. Ja külm oli ka. Riputasime autos igale võimalikule ja vähemvõimalikule kohale asjad kuivama ja suundusime Mükeene poole. Kandril kondenseerus objektiiv kuskilt keskelt ära, nii et ta oli selle normaalseks saamisega vägagi hädas. Ka mina üritasin oma fotokat kuivemaks saada, aga õnneks see nii hull ei olnud.

Märg.

 

Autos ei olnud udune, Kadri objektiiv oli udune. Foto: Kadri Mets

 

Mükeenes oli ilm parem, küll pilvine, aga vähemalt ei sadanud. Kuna tuul oli päris tugev ja mul polnud enam jopet, otsustasin kaks pusa üksteise peale panna. Toimis, päris soe oli. Kuulasime Minea ettekande ära ja esimese asjana istusime kivide otsa, et sketsida Lõvide väravat. Istusime seal päris mitmekesi ja püüdsime ka päris paljude inimeste tähelepanu. Küllap nad mõtlesid jälle, et mingid friigid art studentsid. 

Minea ettekanne. Foto: Kadri Mets

Mitu sketsijat leiad? Foto: Anneli Kompus

Astudes lõviväravast läbi, teadsin kohe, et see koht meeldib mulle. Küllap oluline roll oli asjaolul, et seal oli suhteliselt vähe inimesi. Kuid ka miljöö, vaated, vana aja hõng ja see kõik mingis absoluutses rahulikkuses. Kõndisime ringi, kuid enam ei sketsinud vaid pildistasime ja nautisime. Loomulikult käisime ära veereservuaaris või kaevus või kuidasiganes seda nimetatakse. Igatahes sinna minnes kulges pikk tee alla, ääristatuna kitsastest seintest ja omamata ühtki valgustit. Päikesevalgus kaob juba esimese nurga tagant ära. Kuid nagu ikka, tänapäeval päästab nutitehnika. Olin rõõmus, et saan oma telefoni kasutada ka taskulambina. Argo andis ka oma telefoni juurde, mis võimaldas kasutada samat funktsiooni ning sellest piisas, et neljal inimesel jõuda täie tervise juures alla ja siis ülesse tagasi. 

Sissepääs veereservuaari. Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Mükeene jumalate kummardamine.

Loomulikult külastasime ka muuseumi. See oli täis taolist nänni nagu igas teises. Kuulsaim aga kindlasti Agamemnoni surimask. Muuseumist väljudes hakkas kas aeg pigistama võis väsimus või mõlemat, enam täpselt ei mäleta, aga kõndisime mööda hauakambrist. Vaatasime seda ülevalt, ja alla keegi minna ei viitsi. Ütlesin, et peab ikka minema, kui me juba siin oleme. Mulle täiesti ootamatult võtsid Kadri ja Minea sõnasabast kinni ja otsustasid alla minna. Kuigi ma mõtlesin eelvalt öeldut pigem naljana otsustasin järgneda. Peale megasuure sissepääsu ei midagi erilist, aga nüüd on fakt kirjas, et me jõudsime ka alla. 

Kompositsioon- uus ja vana.

Auto juurde jõudes oli Anneli juba seal ja meie joped soodsamatesse tingimustesse kuivama pannud, mis andist lootust, et neid saab õhtul kasutada. Kojameeste vahele olid topitud mingid flaierid, mis kutsusid sööma mitte väga kaugel asuvasse söögikohta. Kuna kõhud olid metsikult tühjad otsustasime pikemalt mõtlemata sinna minna. 

Jõudsime kohale, lükkasime juba neli lauda kokku, linad pandi peale ja menüüd toodi kohale. Sulev oli kuskile kadunud. Valisime road välja, ja hakkas juba peaaegu tellimiseks minema, kui helistas Sulev ja ütles, et Agamemnoni haukamber on nägemata ja see pannakse varsti kinni, seega söök peab ootama. Tõusime kõik laudadest püsti, öeldes majarahvale kiiresti, et jõuame varsti tagasi ja lahkusime. Omanikel oli muidugi jahmunud nägu peas ja nad ei saanud aru mis toimub.

Kambri alale jõudes kohe ei saanudki aru, kus see asub, nii hästi künka alla peidetud. Aga eest ja seest nägi välja samasugune, nagu me pool aastat tagasi arhitektuuri ajaloo loengus slaidi pealt nägime. Koridor sissekäiguni oli päris võimas, nii nagu kogu see ehitiski. Sees olles ilmus üks hetk välja suures koguses mumme. Kuna ma endiselt pole kindel, ega mulle pole isa allergia pärandunud, otsustasin välja tulla. Varsti järgenisd ka teised. Kadri ja Gerly astusid varem sambaid kandud alustele ning imiteerisid joonia sambaid. Pidasin vajalikuks mainida, et pigem meenutavad nad ikka dooria sambaid (nothing personal :D).

Foto: Minea Kaplinski

Jõudsime tagasi söögikohta. Kuni ootasime praadi, oli sai laualt kiire kaduma. Kreeka salat toodi ka varem kohale, see maitses tõeliselt hää. Ka ülejäänud söök maitses hää, kui teenindus oli mõne kahtlane. 
 

Argo tõttu oli kohustuslik sihtpunkt ka Argos. Jõudsime küll asulasse, aga ei tomtom, ega garmin ei suutnud meid kindluseni viia. Ka Gerly Asus oli sellega hädas. Tiirutasime, mis me tiirutasime, aga juba hakkas ka pimedaks minema, otsutasime hakata hotelli poole liikuma. Loomulikult tegime vahepeatuse, et Argo saaks vastava sildi juures postitantsu teha.

Hotell Avaton on Lygouri linna äärealal, 9km Epidaurusest. Saime Mineaga hubase kahese toa. Kuna toas oli külm, otsutasin õhksoojupumpa kruttida, et see rohkem soojust toodaks. Vajutasin kogemata mingit valet nuppu, nii et see süsteem keeldus üldse töötamast. Õnneks sain Kadri, Anneli ja Gerly toast vaadata, mis see õige süsteem on ja enda oma ka järjepeale saada. Oh, soe oli tulemas. See ei kehtinud küll wc ja vannitoa kohta, sinna minnes oli soov iga kord Tartus kapis olev paks talvejope peale tõmmata (ma olen külmavares vist). 

 

 

Meil toas oli külmkapp, suurepärane. Meie kasutuses olid külmkapid väga prkatilised asjad, sest siis võis kindel olla, et toas on üks lisapistik. Ennast sisse seadnud võis avada hommikul poest ostetud veini. Kahte sorti oli soodukas, Anneli võttis ühe, ma siis mõtlesin, et võtan teise. See oli vihmakeebi autosse jätmise järel päeva halvim otsus. See maitses nagu eriti hapuks läinud hallitus (mitte ei ma teaks kuidas eriti hapuks läinud hallitus maitseb, aga ma kujutan, ette, et see peaks olema just selline). Pärast Sulev küll seletas, et Retsina kirjaga veinidesse lisatakse männivaiku, et need paremini säiliks, aga selleks korraks oli silti vaadata juba hilja. Tassisime seda veini mitu aega endaga kaasas, kuni see kuskile hotelli teadlikult maha jäi. Annelil aga hakkas meist Mineaga nii hale, et pakkus meile oma, retsina kirjata varianti.

Ja kui kohustuslikus korras wifi ühendust mainida, siis õues istudes oli võimalik seda isegi vahelduva eduga kasutada. Ja õhtust meenub veel Kadriga mõnus jutuajamine öisel terrassil. Muidugi lugesin veel tähelepanelikult Eestis kokku pandud Epidaurose ettekande läbi, et liiga palju mitte puterdada.