7.04.2013. PÄEV 4.

Hommikusöögiks antud muna oli natuke liiga vedel, et ma oleks julgenud seda süüa. Nimelt sellest ajast, kui Eliisa mulle umbes aasta tagasi kümne minutiga munad tooreks keetis (ma ka ei tea kuidas see võimalik on), on mul nende suhtes kerge talumatus. Aga üldiselt oli kõik hää.

Andsime hommikul veel hotelli omanikele meeldiva vastuvõtu tasuks veini ning võtsime suuna Loutraki poole. Kuna öösel oli sadanud vihma, olid autod suhteliselt porised (hommikul esmapilgul arvasin, et keegi on rõdult autole mingit löga peale viskanud). Ma täpselt ei tea miks, aga seal on vihm kõike muud kui puhastava toimega. 

Sõitsime pikalt ja mööda mägiseid teid. Kuigi mu nohu oli juba täiesti talutav, siis kõrvad endiselt mägede suhtes tundlikud. Sõitsime Honda järel. Üldse kogu reisi vältel sai Civicu tagumikku nii palju vaadatud, et kui Eestis satud sama mudeli taha, tulevad kreeka teed kohe meelde.

Sõitsime mis me sõitsime, kui lõpuks nägime merd. Peatusime kõikvõimalikes kohtades, et ükski ilus vaade pildistamata ei jääks. Tee peal peatusime Teebas. Muuseum oli suletud ja muud polnud väga miskit vaadata (kui ehk näide dendropatoloogia koha pealt). Suletud väravatega koobas, mille ees prügihunnik. Kuulasime Sulevi ettekande ära ja kuna hakkas ka vihma tibutama, suundusime tagasi autodesse. 

 

Näide Teeba hoovist.

Näide Teeba autost.

Teebas nägin ka pangaautomaati, lootuses, et suudan oma sularahakriisi leevendada, kuid lõpuks tundus ohutum olla sularahata, kui oma pangakaarti sinna masinasse pista.

Vahemärkuseks, et mõni inimene suutis istuda sipelgapessa ja sealt omale ka püksi ühe korjata...

Kui juba kõrvalepõikamiseks läks, siis minu jaoks on üllatav, et enamikes kohtades ei käi WC uksed lukku. Ei tanklates, söögikohtades, ega ka hotellides. Meie tüüpiline vetsuskäik kujunes selliseks, kus viis matsi läheb korraga, et üksteise järel uksi valvata.

Loutrakis ootas meid hotell Marko. Saime Minea ja poistega sviidi. See voodi oli nii pehme, et ma lausa pidin sinna sisse hüppama, nagu ilusates filmides seda tehakse. Ja kui see wifi värk juba teemas on, siis mainiks ära, et mõnel õnnestus toas lausa läpaga netti saada. Minu telefon ühendas selle all vastuvõturuumis ära, ning õhtul sain õega isegi läbi kivide ja kändude skypes rääkida.

Olles asjad tubadesse ära pannud, vajas keha tankimist. Aga et asi liiga ilus ei tunduks, hakaks parasjagu padukat sadama. Soovimata sellise ilmaga liialt rännata, astusime sisse pea esimesse ettejuhtunud kõrtsi. Menüü oli nagu igal pool ikka, ainult, et hinnad natuke odavamad. Eestis ma küll tavaliselt 6-eurose lõuna kohta soodne ei ütle, aga olles söönud paar päeva 8 ja 9 euroseid toite, oli hea vaheldus rahakotile. Tegelikult ei olnud mul rahakotis mitte midagi peale pangakaardi, mis näis antud olukorras täiesti kasutu. Siinkohal tänaks Argot, kes oli nõus mulle sularaha laenama.

Kõrts oli hämar ja paksult suitsu täis. Osutus, et perenaine räägib vabalt vene keelt. Mulle sobis täielikult, sest lõpuks ma sain kogu menüüst arusaadavas keeles ülevaate (inglise keelega mul nii hästi ei lähe). Todud tellitud, tuli tädi ka niisama juttu rääkima. Tundus, et ka temal oli meeldiv vahelduseks kellegagi vene keeles suhelda.

Nautisime oma rooga, kui järsku hakkas kõlaritest tulema Eesti eelmise aasta eurolugu ja sealt edasi teisi eesti laule, millest pooled ei kõlba vist küll ühessegi pleilisti. Nii otsustasid mõned kaasreisijad ise head lood paberile panna ja siis härrale anda, kes neid omakorda youtubest otsima hakkas. Igatahes mulle tundus see tekkinud olukord natuke kaootiline. Vihmane Kreeka, hämar suitsune kelder, vene keel ja eesti muss, no ei käi need asjad kuidagi kokku.

Kõige tipuks toodi meile maja poolt magustoit. Sellist asja polnud mina varem näinud. Klaas vett ja selle sees lusikas mingi valge plögaga. Kas see peab seal ära lahustuma? Kas seda süüakse lusika pealt? Mille jaoks on vesi? Kas see on üldse söödav? Peast käisid läbi igasugused mõtted, kui lõpuks selgitati, et lihtsalt võta lusika pealt ja söö. See natuke veniv ja kleepuv asi meenutas vanillimaitselist Chewits'it, kus on magusaainetega liialdatud. Küllap see vesi oli selle leevendamiseks.

Edasi suund Akrokorintosele. Kohale jõudes inimesi just väga palju ei kohanud. Peagi selgus ka põhjus- kell on piisavalt palju, et väravad lukus oleksid. Ilm oli ka parasjagu jahe, kuid otsustasime mõned sketsid teha. Kuna Vip kohad sooja auto esiistmetel olid juba hõvatud istusin kivi peale ja üritasin mitte lõdiseda. Otsustasin, et püüan seekord teha sketsi veidi sketsilikuma ajaga, ehk ei istu seal pool tundi, kustutades pidevalt ühte detaili, millega ma rahul pole. Ja samas liiga palju detaile üldse mitte lisada. Igatahes enda arust kõige hullem ei tulnudki. 

Foto: Argo Ingver

Jõudes tagasi Loutrakisse läksid osad supermarketit või midagi taolist vist ostima ja mõned otsustasid mere äärde minna, mina kaasaarvarvatud. Tegime igasuguseid põnevaid pilte, kui kohtasime ka teisi ja siis tegime veel põnevamaid pilte. Lõpuks otsisime ühe kena koha mere ääres ja nautisime veini. Siinkohal tahaks tänada Sulevit, kes mind raha arveldamisega päästis, sest mu kümnest sendist sularahast tõesti ei piisanud...

Foto: Argo Ingver

Õhtul otsustas Minea mulle, kui räsitud ja haigele inimesele loovutada parima teki ja ise vähemuhkega leppida. Uskumatu, aga tänapäeval veel eksisteerib häid inimesi :).