11.04.2013. PÄEV 8.

Öösel läksime hilja magama ja hommikul teistest varem end üles ajada, et pesus käia oli raske katsumus, kuid ma sain hakkama. Hommisöögiks tegime meie suurel rõdul pita saia. Lisaks puuviljad ja veel kellel mida oli. Kadri tõi alt veel kohvi, nii et kõik oli täiuslik. Minu poolest meie parim hommikusöök üldse. See rõdu, see olek, see söök ja justkui viimane naudingu ahmimine enne Ateenasse minekut. Pidime kell 10 liikuma hakkama, aga poole 11-ks polnud keegi veel sellise näogagi, nagu hakkaks asju pakkima (kuigi kõrvaltoas olid asjad koos vist).

Hommikusöök Apollonias.

Hommik Apollonias. Foto: Kadri Mets

Hommikune blogimine. Foto: Minea Kaplinski

Asjad mahtusid autosse ära.

Ateenasse jõudes otsisime üles hotell Soho, et kõigepealt asjad ära panna. Nojah, ühe toa ukse võti ei funkanud korralikult ja teises toas oli selline hais, et keegi kartis oma voodi alt öösel laipa leida. Vahetasime nii ühe kui teise toa välja. Viisime autod ära. Keegi õnneks ei vaatanud, kas meil on seal mõni mõlk või ärakukkunud stange, lihtsalt võeti vastu. Milline kergendus. Rendikate kontoris oli üks mees nagu Peeter Oja. Anneli kutsus meid sisse vaatama, paludes kõigil korraga mitte vaadata, ei tea, kas see meil ka õnnestus. 

Ateena tänavatel.

 

Golfi lõppkilometraaž 1116,3 km. Foto: Gerly Toomeaja

Et Zeusi tempel oli endiselt kolmeni avatud ja endiselt nägemata ja et kell hakkas kaks tiksuma, läksime sinna. Kadri tegi ettekande ja siis pidime sketsima hakkama. Hakkasin jalutama ümber templi, et meelepärast vaadet leida. Oli küll äge, kus Zeusi templi sammaste vahelt paistis akropol, kuid sketsimiseks liiga keeruline, eriti veel minu oskuste juures. Otsutasin sealkohal jääda fotode juurde. Otsisin ja otsisin, istusin mitmes kohas maha ja juba hakaksin joonistama, kuid ei, ei olnud seda head kohta. Siis avastasin, et sulgemiseni jäänud 20 minutit. Istusin lähima pingi peale ja lihtsalt hakkasin joonistama seda, mis sealt paistis. Jõudsin teha kaks sammast, kui kuskilt tuli tädi, kes viisakalt teatas, et nad varsti sulgevad. Küsisin, kas ma saaksin seal veel mõned mitut olla, ta vastas jaatavalt. Siis liitus minuga Argo. Jõudsin joonistada veel 3 sammast, kui tuli kuri tädi, kes lihtsalt ütles: stand up and go away! Sulgemiseni oli jäänud siis 10 minutit. Mis seal ikka, vaadates selle tädi pilku, ei julgenud midagi vastu ka öelda. Tõusime püsti ja suundusime väljapääsu suunas. 

Stand up and go away!

Akropol templi sammaste taga.

Zeusi tempel Ateenas.

Pilt räägib enda eest.

Hämmastav, kuidas nädalaga oli Ateenas rahva hulk kasvanud. Kui veel nädal tagasi oli väliterrasid pea tühjad, siis nüüd olid kõik täis.

Otsustasin endale jäätise osta. Turismipiirkond= halb mõte. Kui ühe imipisikese ampsu eest küsisti kaks eurot ja jäätise moodi asja eest 3 ja jäätise eest 4, siis läks küll isu ära.

Agoraale me loomulikult ei jõudnud. Võinoh, värava juurde jõudsime, aga ka see koht oli lahti ainult kolmeni. Tegime värava taga tegemata ettekanded ära ja siis taas vabaaeg. Mõned läksid hotelli või kuskile, kuid suurem seltskond ümbrust avastama. Jõudsime kivisele mäekünkale, istusime sinna maha ja mõneks tunniks passima jäimegi. Sealt oli imeline vaade akropolile ja tervele linnale. Lihtsalt istusime seal ja see oli fantastiline olemine. Päike paistis, keha patareid laadisid. Oli tunda natuke ka ekspeditsiooni lõpu kurbust. Endalegi ootamatult võtsin sketsbuuki välja ja hakkasin eemaloleval künkal olevat maja joonistama. 

Foto: Anneli Kompus

Eemaoleval künkal asuv maja.

Avatud kuni 15.00

Ümbrust avastamas

Foto: Kadri Mets

Lõpuks läksime shopingu tänavale. Tahaks mainida, et seal sai ühes putkas kaardiga maksta, väga üllatav. Mu kolmas kaardimakse Kreekas. Kõik said oma tuttavatele-sõpradele-suguslastele-jne suveniirid ostetud. Nagu ikka alustasime ostmist muidugi kõige kallimast otsast, aga see vist mingi Murphy seadusega paika pandud. 

 

Toimiv kaardimakse, wow. Foto: Sulev Nurme

Kella kaheksaks oli kokku lepitud saada kokku tavernis. Selles samas, kus me veetsime oma esimese õhtu. Kelneri nägu, hetkel, mil ta meid nägi, oli kirjeldamatu. Seal oli korraga rõõmu, uskumatust ja veel migeid segaseid emotsioone. Sõime, jõime veini, lasime sketsid ringile. Asi nii hulluks nagu esimesel õhtul ei läinud, ka kelner pidas vajalikuks mainida, et me kuidagi vaiksed.

Juhtus nii, et tagasi läksin koos Argo, Kadri, Gerly ja Mineaga. Kuni metroost välja tulekuni oli kõik okei, aga edasine olukord kriipi. Öine ateena, ülimalt geto piirkond (kus Triin oli eelenavalt igast jubedat süstimist näinud, mida ma tol hetkel õnneks ei teadnud), hoidsime nii kokku kui võimalik. Ühel hetkel jooksis meist suurel kiirusel mööda mingi kahtlane mees. Kõik tõmbasin automaatselt oma kotid kaenla alla, kuid kõik möödus õnneks hästi. Varsti jõudsime hotelli.