5.04.2013. PÄEV 2.

Kohutav öö seljatatud suundusime uurima, kas hommikusööki ka saab ja mida pakutakse. Söögiruum meenutas mingit vana filmi. Ei teagi täpselt millist, aga mitte midagi positiivset. Rahvas tundus ka seal kergelt kahtlane. Eriti üks räsitud väljanägemise mees, kes meid kõrvallauast aegajalt jõllitas. 

Söögiks oli sai, keedetud muna, viil vorsti/juustu, topsike keedist. Sai võtta juurde teed, mahla, kohvi. Ja sellise menüüga olid pea kõik hommikusöögid, kuigi mahl ja kohv polnud suuremas osas midagi väärt.

Teisel päeval mõistsime ka seda, et Kreeka wifi tähendab enamasti teooretilist võimalust, et su tehnikaseade leiab mõne võrgu, heal juhul proovib sellega ühineda ja äärmiselt ebatõenäoliselt ka ära ühendab. Sellele järgneb veel väiksem tõenäosus, et ühendatud wifi-ga saab teha midagi enamat kui WhatsApp'is õele lühikese tekstisõnumi saata.

Hommikuste toimetuste järel suundusime Akropolile. Ma tõesti ei jõudnud ära oodata, millal ma sinna ülesse saan ja oma silmaga näen seda pilti, mis on trükitud igasse ajaloo raamatusse. Odeioni juures mulle meeldis. Ma ei tea, kas asi oli selles, et sellel kaljunukil, kust me seda vaatasime olid mõnusad kivid, vähe rahvast, rahulik õhkkond või oli see lihtsalt lummav. Ilmselt natuke mõlemat. Tol hetkel ma tundsin, et ma võiks seal kivil lihtsalt istuda ja seda vaadata. 

Propülee ei tekitanud mingit emotsiooni. Suur hulk väikeseid lapsi (kohati pidi vaatama, et neile otsa ei astu), kes kõik siblisid, valjul häälel rääkisid ja kilkasid. Jube. Kogu rahu, mis oli valitsenud odeioni ees oli kadunud. Ma olin tõesti sinisilmne, kui kujutasin ette, et hommikul on Akropolil sama rahulik kui oli olnud eelmisel õhtul.

Foto: Argo Ingver

Peatusime propülee esimese samba juures, et teha pilti. Automaatselt toetusin poseerimiseks ühele sambale, kui kuulsin tagant kurja tädi häält: Don't touch the marble. Tõmbusin ehmatades tagasi. Hetk hiljem avastasin, et igal pool olid ka vastava kirjaga sildid, millest ükski enne patustamist mu nina alla polnud sattunud. Faktina võin lisada, et koertele need sildid ei kehtinud. Kohalikel töötajatel olid ka kindlad nipid, kuidas oma antiikset keskkonda kaitsta. Niipea, kui keegi kippus midagi näppima, hakati kuskilt putkadest vilistama.

Jalutasime propüleedest üles ja mõtlesin, et nüüd kohe jõuame Akropolile. Näen seda vaatepilti, millest juba mitu kuud erinevates ettekannetes sai räägitud. Tunnen kui võimas see omal ajal oli. Aga selgus, et ma olen vist tundetu. Jõudsin üles ja ei mingit emotsiooni. Lihtsalt vaatasin, pildistasin ja mõtlesin, et nohjah. Ala oli väga tühi, samas täis tellinguid ja nummerdatud kive. Kellelgi tuli pähe isegi geniaalne mõte, et varastaks ühe kivi ära, saaks rahvusvahelise skandaali tekitada. Sulev oli ka tellingute suhtes optimistlik: inseneritudengid tulid kivihunnikuid vaatama, aga näed, vedas... :D

Nüüd oli aeg kõige keerulisema ülesande jaoks. Tuli leida sobiv koht kust ja mida sketsida. Kuna mitte miski mind ei kutsunud, otsustasin valida kõikvõimsa Parthenoni. Skechbooki esimene lehekülg, tähendab, et see peab ikka ilus olema. Hakkasin entusiastlikult joonistama, kui sain aru, et ma ei suuda isegi kõiki sambaid leheküljele mahutada, rääkimata veel mingist propotsiooni tajust. Uskumatu, aga joonistamist raskendas ka teadmine mu peas, et dooria sambal on entaas ning mu käsi lihtsalt keeldus tegemast muud kui eriti ülesöönud sambaid. Asi oli jõudnud nii tupikusse, et isegi kustukumm poleks päästnud.

Keerasin lehekülje, kuid ei andnud alla. Uus katse teha korralik Parthenon. Seekord sain pildi ka valmis. Lõpptulemus oli täpselt nii hea, et oli võimalik aru saada, et tegemist on ilmselt kreeka templiga. Järgmise otsustasin teha ühe detaili. Valisin samba kapiteeli koos friisga. Joonistasin samba, friisi ääred, triglüüfid. Ja siis metoop, mis näeb välja, nagu äpardunud hüljes või merikilpkonn. Loobusin, panin sketsbooki kinni, tegin jaapanlastest iPadiga pilti ja läksin edasi.

Tahaks mainida, et kõigi nende sündmuste kõrval vähenesid mu salvrätikute varud hirmutekitava kiirusega. 

Tüüpiline mina teisel päeval all paremas nurgas. Foto: Gerly Toomeoja

Tegin Akropolole ringi peale ja kuna sketside päeva miinimum polnud täis joonistatud, läksin tagasi odeioni juurde. Istusin valimata vaadet kivile ja hakkasin joonistama seda, mida mu vaatel pakkuda oli. Endiselt oli koht rahulik, kui mitte arvestada ülikülma tuult ja kõrvetavat päikest. Ühel hetkel sain aru, et mulle meeldib olla seal ja sketsida. Pilti ei pidanud paberile vägistama, nagu oli eelnevalt juhtunud üleval. Ma küll ei saa väita, et ma panin pliiatsi paberile ja kõik kohe ilmus õigetes mõõtmetes, proportsioonides ja detailides, nagu mõnes motiveerivas videos. Kustukumm sai ikka parajalt soojaks, kuid olin lõpptulemusega rahul. Selle hetkega sündis mu armastus sketsimise vastu! :D

Et asi liiga ilus ei tunduks, pean ütlema, et ka odeioni juurde ilmus mingil hetkel oma 10 lastegruppi, nii et ma lihtsalt pidin paberi ja pliiatsi kõrvale panema, kuna neist ei olnud läbi näha. Tipphetk oli see, kui üks poiss otsustas jalaga lihtsalt liiva kaapima hakata, aga loomulikult ta ei pannud tähele, et kõik lendab mulle näkku. Olles pidanud seda minuti jagu taluma, hõiskasin tema poole: hei!. Siis ilmus välja ka poisiga ühes grupis olev abivalmis tüdruk ja korjas ta sealt ära. Varsti olid lapsed kadunud ja ilus hetk võis jätkuda.

Pärast akropoli avastamist oli õige aeg toituda. Mina, Anneli, Minea ja Sulev sattusime sööma kuskile pea jalutustänaval asuvasse restosse vms. Loomulikult istusime õues ja meie sealviibimise aja jooksul jõudsid nii mõnedki tüütud tüübid tulla laua juurde, et määrida pähe igasuguseid vidinaid, mida nad parasjagu müüvad. Sulev jäi endale kindlaks ning ütles igale juurdeastuvale eesti keeles, ei ma ei taha midagi osta, mis mõjus päris hästi. Ühel hetkel süvenesin korraks telefoni, kui kuulsin, et Sulev on jälle kellegi ära ajanud. Tõstsin pilku ja nägin, et lauast eemaldub väike tüdruk ja siis nägin, mis tal käes on: see mida ta müüa üritas olid s a l v r ä t i k u d! Tol hetkel minu jaoks absoluutne defitsiitkaup. Kuid kõik reisikaaslased olid väga abivalmid ja nõus mulle oma salvrätikupakke ulatama, kui kuulsid, et mul neid vähevõitu on. Tänud.

Nüüd suundusid Anneli ja Sulev rendikatele järgi ja meie, kõik ülejäänud Zeusi templit avastama. Kuid raske on avastada midagi, mis on suletud. Ma ei tea, mis loogika järgi nad sulgevad tööpärviti nii populaarsed kohad juba kell 3. Enivei, nüüd tuli Anneli ja Suleviga kokku saada. Leppisime kokku, et ka meie lähme rendikate laenutuse juurde. Plaan lihtne, aga mis edasi sai... pikad telefonikõned püüdlustega selgitada kus oleme meie, kus on rendikate laenutus, kuhu liikuma peab, kui kaugele... Kõndisime mitmeid kordi edasi-tagasi suutmata õiget kohta leida. Ja mis välja tuli magic, magic, me lihtsalt olime koguaeg valele poole läinud. Lõpuks jõudsime kohale ja tegime tutvust uute sõpradega: Golf ja Civic.

Ateena liiklus oli parajalt segane. Lühidalt: sõites neljarealisel teel võid olla kindel, et ilmselt üle kuue auto korraga kõrvuti ei sõida. Kui autojuht näitab suunatuld, siis ta ei ole kohalik. Punase tule taga kogunevad tsiklimehed nagu sipelgad kokkku, rohelise tule süttides hajuvad sama kiiresti. Rolleriga sõites kiivri kandmine on harv nähtus, pigem on tavaline vaatepilt, kus rollerijuhi taga olev isik teeb suitsu ja naudib niisama sõitu. Kui auto on ilma mõlgita, siis ei saa see olla vanem kui paar päeva.

Jalakäija seisukohalt: kui põleb roheline tuli, siis on lootust, et sind lastakse üle tee. Mõnikord võib näha valgusfooride juures ka liikluse reguleerijat, kes justkui kinnitab foori poolt öeldut.

Suutsime suuremate jamadeta Ateenast siiski välja saada. Civicul abiks Tomtom ja Golfil Garmin. Ning kuna Tomtom ja Garmin pole alati marsruudi suhtes samal nõul, siis kiirteele jõudes läksime lahku. Mõlemad Delfi poole, kuid igaüks oma teed mööda. 

Kanade transport Kreeka moodi. Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Meie suund oli mööda kiirtead ja üsna peagi olime kohal. Delfi on mõus linnake mäe küljel, kus pea iga tänav on erineval tasandil. Leidsime teise ringiga oma hotelli Athina üles. Mõnus, pisike ja hubane. Ka hotelli pidajad olid äärmiselt sümpaatsed inimesed. 

Meie toas oli 4 äärmiselt kõrvuti asetatud voodit. Rõdu, kust avanes ilus vaade mägedele. Kuna olin eelmisel ööl külmetanud ja meie toas varutekke polnud, võtsin Kadri-Gerly-Anneli-Minea toast ühe juurde. Toa suurim miinus oli pistikute arv. Kui neljal inimesel on vaja laadida telefoni, fotoka akusid ja vahepeal juukseid föönitada, siis ilmselgelt ühest pistikust ei piisa.

Oodates teist seltskonda suundusime Supermarketisse. Esiteks, et sinna jõuda, pidi korraliku trepijooksu üles tegema. Teiseks, see supermarket oli nii super, et omal aja väikeses Mõisaküla Muraka poes oli ka 5 korda suurem valik kaupu. Kuid, mis peamine, seal olid salvrätikud ja muud mul tol hetkel vaja polnudki. Kui küsisime, mis kellani pool lahti on, saime vastuseks: umbes kümneni. Ei midagi konkreetset.

Ühisel õhtusöögil tegime ka sketside vaatamise. Olin natuke ärevil, sest teades, millised mu Parthenonid välja näevad katsin naerupahvaku alla sattuda. Aga ei, õnneks olid kaaskodanikud mõistvad või siis lihtsalt viisakad ja tegid näo, nagu nad saaksid aru, mis pildi peal on.

Õhtul enne magama minekut avastasin, kui kõvasti mul tegelikult on nägu ära põlenud. Nii mõnelgi oli küll hullem, aga niigi nuuskamisest valusat nina põlenuna on topeltvalus nuusata. Jätsin õhtuse veini vahele, et saaks mingitki rohtu sisse süüa. Esimene mõte oli Coldrex, aga kuna hotelli tädi ütles, et vee keetmiseks läheks 40 minutit (???), siis ta ei taha seda ette võtta. Mis seal ikka, leppisin paracetamoli tabletiga.