6.04.2013. PÄEV 3.

Öö oli ilus. Kuigi natuke üürike, tundsin siiski, olen lõpuks magada saanud. Mul oli kaks tekki= soe, mul olid salvrätikud nina all= õhk. Ka hommik oli mõnus. Alustada päeva ilusa vaatega rõdult ja lihtsalt rahulikult olla, teades, et ka järgmine öö möödub siin ja ei pea asju pakkima. Ka nohu oli täiesti arusaamatul kombel kõvasti taandunud, jess, jääb lootus, et terve reis ei kulge otsides salvrätikuid ja hiljem salvi, mis mu talumatult äranuusatud nina pealtpoolt niisutaks. Siiski andis eelmise päeva päikesepõletus tunda ja need väiksedki nuuskamised on aiaiai. 

Vaade hotelli rõdult.

Hommikusöök oli võrreldes eelmisega öö ja päev. Toiduained olid samad, kui miljöö hoopis kodusem, hubasem ja privaatsem (mitte, et mul oleks avalike kohtade vastu midagi, aga...). Teenindus oli meeldiv ja söök maitsev.

Foto: Sulev Nurme

Ratsutasime Golfi ja Civicu pardal varemete kanti. Tholose juurde jõudes tundsin kohe, et mulle meeldib seal. See nägi välja samasugune rahulik ja mahajäetud nagu googles leitavate piltidegi peal. Ja mis põhiline, seal polnud teisi inimesi (ma olen üldse viimasel ajal aru saanud, et mulle meeldivad inimesed harva). Ettekande ajal nägin, et Kadri võttis paberi välja ja hakkas sketsima. Tundsin, et tahaks ka (mis mul viga on, ma tahan sketsida???). Istusid kivile, võtsin riistad välja ja hakkasin Tholost paberile panema. Eelmisel õhtul mõistsime, et Eestis paika pandud reeglid, et igast objektist peab olema vähemalt kaks vaadet ja kolm detaili on lämmatavad. Lisaks arvestades, et meie sketsimine võttis aega rohkem, kui kunstnikul oma elutöö loomine, oleksime ajaga hädas.

Pärast ettekannet otsisid ka teised sobivad kohad sketsimiseks. Olles varakult alustanud, ilmselt üsna kiiresti valmis saanud ja leidmata uut motivatsiooni otsutasin laiemalt ringi vaadata. Kõndisin mööda sissetallatud rada tahapoole, kui nägin heina ja puude vahele peidetut putkat. Taoline, nagu olid Akropolil olnud. Tundus, et inimesi seal pole. Jalutasin veel natuke ja tulin teiste juurde tagasi. Ja siis, tuli välja, et Triin oli roninud tholose sammaste vahele, et üks õige pilt ka teha ning samal hetkel oli keegi kuskilt välja ilmunud ja vilistanud. Ju on see siis sellele, miks see putka seal seisis.

Kõik ühel pildil.

Ühel hetkel mõtlesime, et nüüd peaks edasi liikuma hakkama. Ja see hetk oli nii õige kui üldse olla sai, parasjagu oli bussitäis turiste alla jõudmas. Liikusime Apolloni templi ja Delfi teatri juurde. Siin oli rahvast küll oma jagu, kuid kuna massid olid enamjaolt hajutatud, ei tekitanud see otsest ebameeldivust. Piletid olid Eesti tudengitele tasuta, win (kui ma nüüd mõtlema hakkan, kui suures ulatuses on ISIC kaardi ostmine ennast ära tasunud...).

Delfi oli täpselt selline koht, mida ma kujutasin ette, et kui ma kuu aega hiljem, Eestis olles pidin Kreeka aeda õppima. Apolloni templi samba jäänused kohati sulandusid taustal olevate kaljudega. Aga tegelikult need sambad meeldisid mulle. Nad on võrreldes teistega teistmoodi. Neis oleks justkui rohkem lugu, või siis ma ainult kujutan seda endale ette. Kuna ümberringi oli mitmeid inglise keelt kõnelevaid giide, oli vahel huvitav lihtsalt sulanduda mõnesse gruppi ja kuulata, mida tarka selle paiga kohta räägitakse. 

Võtsime ette ka pika tee mäkke, et vaadata antiikset staadioni. Aga see käis täpselt nii, et kohal, nägin, võime lahkuda. Teel alla, jõudmata veel samale tasandile teatri ja templiga istusime mina, Argo, Gerly, Kadri ja algselt ka Anneli müürile, et sketsida. Väga äge, kuidas mööda kõndivad inimesed reageerisid. Vaatasid meid ja siis kukkusid omaette midagi arutama, või siis tulid lähemale, uudistasid, hoides viisakat distantsi, ja kõndisid edasi. Mõni lihtsalt suundus tempot muutmata oma rada pidi edasi, kuid pidas vajalikuks oma kaaslasele mainida: art students. 

Foto: Argo Ingver

Omaette üllatus oli muuseum. See, et seinal oli suur wifi silt, aga ühendust ei saanud mind enam ei üllatanud (rikutud noored, igal võimalusel vaja netti minna). Muuseaumis sees võis pildistada, seinal olevate siltide järgi ei tohtinud ainult välku kasutada. Vaatasime ringi, kuni jõudsime suurte egitusepäraste kujudeni, millega Kadri ja Gerly otsustasid pilti teha. Ehk siis üks läks ühele poole kuju, teine teisele poole ja mina pidin pildistama. Nagu mul kombeks, pildistasin neid juba enne kui nad jõudsid "I-am-a-tourist-in-greek-museum" asendi sisse võtta. Ja siis ilmus kuskilt välja tädi, kes keelas pildistamise. Me ei saanudki kohe aru milles asi, aga tuli välja, et eksponaati ja inimest ei tohi ühe pildi peale panna. Miks? Me ei tea siiani. Aga kuna ma jõudsin paar klõpsu juba ära teha, on Gerlyl ja Kadril mälestuseks pilt, kus nad vaatavad jahmunud näoga minu selja tagant tulnud tädi poole, kes meid parasjagu keelustama tuli. Õnneks oli muuseum parasjagu väike- mõned ruumid, mida vaadates ei jõudnud huvi ära kaduda. 

Foto: Kadri Mets (aga mina pildistasin, nagu eelnevalt võis aru saada :D!)

Tagasi hotellis palusime omanikke, et nad võiks lisaraha eest meile tõelise kreeka õhtusöögi pakkuda. Kahjuks nad loobusid, kuid juhtasid meid tavernasse Vakhos, seal pidavat head söögid olema. Läksime siis kohale. Ukse peal oli suur silt, et seal saab maksta kaardiga. Kilkasin rõõmust nii kõvasti, et osad arvasid vaja olevat mind natuke vaiksema tooni peale tagasi juhatada. Igatahes ma olin rõõmus, et lõpuks saab kaardiga maksta, sest mu 40 eurost sularahast oli järgi pea 0. Lõpuks ma siiski kaardiga ei maksnud, sest sellele oleks lisandunud mingi metsik juurdehindlus, nagu ma aru sain.

Otsustasin tellida kohaliku roa moussaka. See on midagi lasanje taolist, ainult baklažaaniga. Kuni toitu ootasime, avastasime, et sellest kohas on wifi. Aga mitte kreekapärane, vaid reaalselt toimiv. Isegi skypes õele helistamine polnud mitte mingi probleem. Nojah, ma muidugi natuke ebaviisakalt kasutasin kohe võimalust õega muljetamiseks, aga see on vist mingi tänapäeva haigus. Ja mis veel olulisem, moussaka maitses tõeliselt hästi.

Kõhud täis, oli paras aeg minna Parnassose mäe ots. Kindel oli see, kuhu suunas, me minema peame, aga seegi muutus üsna varsti ebakindlaks. Mida kõrgemale jõudsime, seda kahtlasemaks teed läksid. Üks hetk ei tunnistanud Garmin enam ühtki teed, tema jaoks oleks võinud samahästi ka Kuu maastikul sõita. Kuid üks on kindel, Garmin on viisakas, pärast seda, kui me ta kuskil, eeldatavasti Parnassosel pärast pausi sisse lülitasime, andis ta teada: valmis seiklema! Ilmselt polnud olukorda täpsemalt võimalik kirjeldada. Mida mäest ülespoole, seda põhjamaalikumaks loodus läks. Lõpuks oli maastik selline, et kui ma poleks teadnud, et olen Kreekas, oleks võinud samahästi Norrat pakkuda.

Meie kõikvõimas autojuht.

Jõudsime Pasrnassose ski resort'i. Hooaeg oli läbi, lumi hädine, kuid rajamasinad tegid tööd. Järgmisel päeval oli külastajaid oodata. Vaatasin laskumisradu ja mõtlesin, et tahaks suusad alla panna küll. Aga noh, Kadril sügelesid ilmselt jalad rohkem. 

Foto: Sulev Nurme

Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Läksime veel edasi, veel kõrgemale, täpselt teadmata kuhu. Jõudsime kuhugi, mis nägi välja nagu kõrge mäe kõrge koht. Nii tugevat tuult nagu seal ma pole varem kohanud. See oli tõesti võimeline ka inimest pikali lükkama. Aga fakt on see, et Parnassosel saime käidud. 

Mägedes sõitmine mõjus mu kõrvadele laastavalt. Olles nohust niisamagi poolkurt, tõmbas mägedes üles-alla sõitmine kõrvad täiesti lukku. Ilmselt kui keegi midagi ütles, siis ma küsisin kolm korda: mida?, ja taibates, et ei saa vastusesest ikka aru, noogutasin ja loobusin.

Jõudes tagasi Delfisse olid kõik parkimiskohad ära võetud. Otse hotelli ees küll oli täpselt nii palju ruumi, et kaks autot ära mahuks, aga just täpselt seal seisis jalgratas ees. Olime niigi väsinud ja nüüd veel selline olukord. Korraks käis läbi mõte, et tahaks selle ratta seal lihtsalt maha sõita (loomulikult me poleks seda teinud). Ja siis ilmus uksele hotelli omanik, võttis ratta eest ära ja aitas oma imepäraste külgboksi oskustega meil ära parkida. Mina tundsin ennast küll tol hetkel süüdi, et olin ratta suhtes nii inetult mõelnud. Aga külgboksi oskused olid sellel mehel küll head. Kahe liigutusega äärmiselt kitsasse vahesse auto ära panna pole lihtne asi.

Õhtul läksime kohalikku suveniiripoodi uurima. See tüüp seal oli tõeline müügimees.

- Where are you from?

- Estonia

- Oo, Estonia. Very nice. Today only for you all prices -50% my friends.

Ja nii me sealt poest lahkusime, kõigil käed suveniire täis. Lisaks saime poe poolt postkaardi ja haaknõela, mille küljes oli õnnesilm ja viinamarja kobar. Kinnitasin selle oma jope külge. Silma õnnestus ära kaotada veel enne Kreekast lahkumist, viinamarjakobar on seal aga siiani.

Õhtul saime veel korra kokku, et sketsid üle vaadata ja siis magama. Vähemalt mina läksin magama. Ja ka minu toa rahvas. Nastjal õnnestus veel vahepeal ka haigeks jääda. Ilmselt ta oli tol õhtul hullemas seisus kui mina.

7.04.2013. PÄEV 4.

Hommikusöögiks antud muna oli natuke liiga vedel, et ma oleks julgenud seda süüa. Nimelt sellest ajast, kui Eliisa mulle umbes aasta tagasi kümne minutiga munad tooreks keetis (ma ka ei tea kuidas see võimalik on), on mul nende suhtes kerge talumatus. Aga üldiselt oli kõik hää.

Andsime hommikul veel hotelli omanikele meeldiva vastuvõtu tasuks veini ning võtsime suuna Loutraki poole. Kuna öösel oli sadanud vihma, olid autod suhteliselt porised (hommikul esmapilgul arvasin, et keegi on rõdult autole mingit löga peale viskanud). Ma täpselt ei tea miks, aga seal on vihm kõike muud kui puhastava toimega. 

Sõitsime pikalt ja mööda mägiseid teid. Kuigi mu nohu oli juba täiesti talutav, siis kõrvad endiselt mägede suhtes tundlikud. Sõitsime Honda järel. Üldse kogu reisi vältel sai Civicu tagumikku nii palju vaadatud, et kui Eestis satud sama mudeli taha, tulevad kreeka teed kohe meelde.

Sõitsime mis me sõitsime, kui lõpuks nägime merd. Peatusime kõikvõimalikes kohtades, et ükski ilus vaade pildistamata ei jääks. Tee peal peatusime Teebas. Muuseum oli suletud ja muud polnud väga miskit vaadata (kui ehk näide dendropatoloogia koha pealt). Suletud väravatega koobas, mille ees prügihunnik. Kuulasime Sulevi ettekande ära ja kuna hakkas ka vihma tibutama, suundusime tagasi autodesse. 

 

Näide Teeba hoovist.

Näide Teeba autost.

Teebas nägin ka pangaautomaati, lootuses, et suudan oma sularahakriisi leevendada, kuid lõpuks tundus ohutum olla sularahata, kui oma pangakaarti sinna masinasse pista.

Vahemärkuseks, et mõni inimene suutis istuda sipelgapessa ja sealt omale ka püksi ühe korjata...

Kui juba kõrvalepõikamiseks läks, siis minu jaoks on üllatav, et enamikes kohtades ei käi WC uksed lukku. Ei tanklates, söögikohtades, ega ka hotellides. Meie tüüpiline vetsuskäik kujunes selliseks, kus viis matsi läheb korraga, et üksteise järel uksi valvata.

Loutrakis ootas meid hotell Marko. Saime Minea ja poistega sviidi. See voodi oli nii pehme, et ma lausa pidin sinna sisse hüppama, nagu ilusates filmides seda tehakse. Ja kui see wifi värk juba teemas on, siis mainiks ära, et mõnel õnnestus toas lausa läpaga netti saada. Minu telefon ühendas selle all vastuvõturuumis ära, ning õhtul sain õega isegi läbi kivide ja kändude skypes rääkida.

Olles asjad tubadesse ära pannud, vajas keha tankimist. Aga et asi liiga ilus ei tunduks, hakaks parasjagu padukat sadama. Soovimata sellise ilmaga liialt rännata, astusime sisse pea esimesse ettejuhtunud kõrtsi. Menüü oli nagu igal pool ikka, ainult, et hinnad natuke odavamad. Eestis ma küll tavaliselt 6-eurose lõuna kohta soodne ei ütle, aga olles söönud paar päeva 8 ja 9 euroseid toite, oli hea vaheldus rahakotile. Tegelikult ei olnud mul rahakotis mitte midagi peale pangakaardi, mis näis antud olukorras täiesti kasutu. Siinkohal tänaks Argot, kes oli nõus mulle sularaha laenama.

Kõrts oli hämar ja paksult suitsu täis. Osutus, et perenaine räägib vabalt vene keelt. Mulle sobis täielikult, sest lõpuks ma sain kogu menüüst arusaadavas keeles ülevaate (inglise keelega mul nii hästi ei lähe). Todud tellitud, tuli tädi ka niisama juttu rääkima. Tundus, et ka temal oli meeldiv vahelduseks kellegagi vene keeles suhelda.

Nautisime oma rooga, kui järsku hakkas kõlaritest tulema Eesti eelmise aasta eurolugu ja sealt edasi teisi eesti laule, millest pooled ei kõlba vist küll ühessegi pleilisti. Nii otsustasid mõned kaasreisijad ise head lood paberile panna ja siis härrale anda, kes neid omakorda youtubest otsima hakkas. Igatahes mulle tundus see tekkinud olukord natuke kaootiline. Vihmane Kreeka, hämar suitsune kelder, vene keel ja eesti muss, no ei käi need asjad kuidagi kokku.

Kõige tipuks toodi meile maja poolt magustoit. Sellist asja polnud mina varem näinud. Klaas vett ja selle sees lusikas mingi valge plögaga. Kas see peab seal ära lahustuma? Kas seda süüakse lusika pealt? Mille jaoks on vesi? Kas see on üldse söödav? Peast käisid läbi igasugused mõtted, kui lõpuks selgitati, et lihtsalt võta lusika pealt ja söö. See natuke veniv ja kleepuv asi meenutas vanillimaitselist Chewits'it, kus on magusaainetega liialdatud. Küllap see vesi oli selle leevendamiseks.

Edasi suund Akrokorintosele. Kohale jõudes inimesi just väga palju ei kohanud. Peagi selgus ka põhjus- kell on piisavalt palju, et väravad lukus oleksid. Ilm oli ka parasjagu jahe, kuid otsustasime mõned sketsid teha. Kuna Vip kohad sooja auto esiistmetel olid juba hõvatud istusin kivi peale ja üritasin mitte lõdiseda. Otsustasin, et püüan seekord teha sketsi veidi sketsilikuma ajaga, ehk ei istu seal pool tundi, kustutades pidevalt ühte detaili, millega ma rahul pole. Ja samas liiga palju detaile üldse mitte lisada. Igatahes enda arust kõige hullem ei tulnudki. 

Foto: Argo Ingver

Jõudes tagasi Loutrakisse läksid osad supermarketit või midagi taolist vist ostima ja mõned otsustasid mere äärde minna, mina kaasaarvarvatud. Tegime igasuguseid põnevaid pilte, kui kohtasime ka teisi ja siis tegime veel põnevamaid pilte. Lõpuks otsisime ühe kena koha mere ääres ja nautisime veini. Siinkohal tahaks tänada Sulevit, kes mind raha arveldamisega päästis, sest mu kümnest sendist sularahast tõesti ei piisanud...

Foto: Argo Ingver

Õhtul otsustas Minea mulle, kui räsitud ja haigele inimesele loovutada parima teki ja ise vähemuhkega leppida. Uskumatu, aga tänapäeval veel eksisteerib häid inimesi :).

8.04.2013. PÄEV 5.

Magasin sel ööl nii hästi ja hommikul oli ikka nii hea uni, et kohe kuidagi ei tahtnud ärgata. Aga pidi. Nagu hommikuti kombeks juba saamas, asjad kiiresti kokku ja hommikust sööma. Siin hotellis nägi see välja rootsi laua taoline. Võis võtta kõike ja nii palju kui tahad. Et saiast ja keedumunast ennast mitte üle küllastada valisin krõbuskid piimaga. No ja loomulikult igahommikune ärataja must tee. Proovisin ka mingit pirukalaadset asja, mille tulemusena oli kõht juba hommikusöögist liiga täis.

Ilm polnud suurem asi. Justkui ähvardaks: tee üks vale samm ja ma kallan sulle pangetäie vett kaela. Samas väiksemat sorti piisku turtsus niisamagi. Viisime asjad maeiteakuikaegele pargitud autode juurde, sest ruumi lihtsalt pole ja võtsime suuna taas Vana-Korintosele ja Akrokorintosele, lootes seekord sisse pääseda.

Aga enne veel läksime supermarketisse, et päeva peale natuke näksimist võtta. Ja oh imet, nägime ka Europanga pangaautomaati, kust tundus raha välja võtmine võrreldes eelmistega turvaline. Swedpank ka muidugi asja niisama ei jäta. Raha väljavõtmine maksab 1 eur +2,5% väljavõetud summalt. Rööv. Aga neid magavaid koeri on küll terve Kreeka täis. Isegi automaadi ees pikutas üks ja tal oli täiesti savi, kui me neljakesi üritasime tast mööda pääseda. Okei, koer koeraks, aga kui kaks väga räsitud väljanägemisega naist tulid igas keeles uurima mida me teeme ja kust pärit oleme, oli küll creepy. Eriti veel, kui käes on hunnik sularaha. Püüdsime neid eirata ja tempot tõsta.

Pood oli seekord juba täitsa marketi moodi, küll aga leidsin asju/olukordi, mida mu silmad polnud varem näinud. Puuvilju ise kaaluma ei pidanud, seal oli spetsiaalne tädi selle jaoks, tuli temale ulatada ja ta tegi töö ära. Okei, aga lahtiselt müüdavad jäätised??? Kas ma sain millestki valesti aru, või kui neid lahtiselt müüaksegi, siis kuidas neid tarvitama peaks? Otsustasin värskelt väljavõetud cashi võimalikult hästi hoida, seega poe kassas näitasin müüjale pangakaardi ja tegin küsiva näo. Tädi polnud küll situatsiooni üle uhke, kuid totaalseid keeldumismärke ka ei näidanud. Järgnev olukord läks natuke keerulisemaks. Tädi printis kassas välja tseki. Siis suundus kuskile teise kassase, mingi infoleti taoline asi, kus oli kaardimakseaparaat. Siis ta midagi tsuksis selle kalla ja ma võisin oma kaardi sisse panna ja parooli toksida. Kogu süteem tundus nii keeruline, et ma vahepeal hakkasin kahtlema, kas see ikka oli hea ja turvaline mõte. Hilisemas konto väljavõttes oli kõik igatahes korras.

Vana-Korintosele jõudes tervitas meid jälle suur hulk koeri. Õnneks on nad siin kõik sõbralikud. Jõudsime paar sammu ringi vaadata, kui hakkas sadama. Õige hetk minna muuseumisse katuse alla. Nagu ikka muuseumites oli ka siin palju keraamikat ja pooleldi säilinud skulptuure. Mulle meeldis, et kreeka ja rooma ajastu staff oli erinevates ruumides. Huvitav oli võrrelda. Ühel hetkel avastasime Kadriga, et oleme meie omadest kahekesi, ümber kümneid jaapanlasi Iphone'ide ja Ipad'idega pildistamas (ma muidugi liigitasin automaatselt kõik hiinlaste alla, aga Kadri oli asjatundlikum). Kuna Kadri HTC oli Gerly kasutuses fotoaparaadi asemel, helistasin sellele ja uurisin välja, kus teised asuvad. Kaaskodanikud leitud, alale veel väike ring peale ja edasi Akrokorintose poole. 

Kui eile paistis kindlus kaugelt kätte, siis täna võis ainult aimata, kus see on. Kogu kindlus, koos mäetipuga millel see asus oli sõna otseses mõttes vihmapilve sees. Ülesse jõudes oli rõvedalt niiske, kuid jäi lootus, et päris märjaks ei saa. Ei viitsinud ka koti põhjast oma vihmakeepi otsida, liialt vaevanõudev (tagantjärgi lootus vist ikka on lollide lohutus ja keebi otsismise vaev oleks ära tasunud). Olime jõudnud kindlusesse kui hakkas vihma tibutama. Peatusime varjualuses, et Triin saaks ettekande ära teha, kui hakkas lausvihma sadama. Ülevalt hakkas vesi joadena munakivide vahelt alla voolama. Kõik muutus libedaks. Aga ei, meid ei takista miski. Otsustasime ikka kindluse kõrgeimas otsas ka ära käia. Sellise ilmaga mööda kindlust käies tekkis tunne: kohe, kohe on keskaegne vaenlane müüride all ja kohe, kohe suunduvad nad rünnakule (nagu filmides. mul üldse seostub miskipärast väga palju filmidega). Sketsimisest ei saanud juttugi olla, hea, et eelmisel päeval sai see asi mingil määral tehtud. 

Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Ekstreemsetes tingimustes alla ronides jäid vist õnneks kõik terveks. Tagasi autosse jõudes oli mu veekindel jope ikka natuke läbimärg ja pusa alt niiske. Ja külm oli ka. Riputasime autos igale võimalikule ja vähemvõimalikule kohale asjad kuivama ja suundusime Mükeene poole. Kandril kondenseerus objektiiv kuskilt keskelt ära, nii et ta oli selle normaalseks saamisega vägagi hädas. Ka mina üritasin oma fotokat kuivemaks saada, aga õnneks see nii hull ei olnud.

Märg.

 

Autos ei olnud udune, Kadri objektiiv oli udune. Foto: Kadri Mets

 

Mükeenes oli ilm parem, küll pilvine, aga vähemalt ei sadanud. Kuna tuul oli päris tugev ja mul polnud enam jopet, otsustasin kaks pusa üksteise peale panna. Toimis, päris soe oli. Kuulasime Minea ettekande ära ja esimese asjana istusime kivide otsa, et sketsida Lõvide väravat. Istusime seal päris mitmekesi ja püüdsime ka päris paljude inimeste tähelepanu. Küllap nad mõtlesid jälle, et mingid friigid art studentsid. 

Minea ettekanne. Foto: Kadri Mets

Mitu sketsijat leiad? Foto: Anneli Kompus

Astudes lõviväravast läbi, teadsin kohe, et see koht meeldib mulle. Küllap oluline roll oli asjaolul, et seal oli suhteliselt vähe inimesi. Kuid ka miljöö, vaated, vana aja hõng ja see kõik mingis absoluutses rahulikkuses. Kõndisime ringi, kuid enam ei sketsinud vaid pildistasime ja nautisime. Loomulikult käisime ära veereservuaaris või kaevus või kuidasiganes seda nimetatakse. Igatahes sinna minnes kulges pikk tee alla, ääristatuna kitsastest seintest ja omamata ühtki valgustit. Päikesevalgus kaob juba esimese nurga tagant ära. Kuid nagu ikka, tänapäeval päästab nutitehnika. Olin rõõmus, et saan oma telefoni kasutada ka taskulambina. Argo andis ka oma telefoni juurde, mis võimaldas kasutada samat funktsiooni ning sellest piisas, et neljal inimesel jõuda täie tervise juures alla ja siis ülesse tagasi. 

Sissepääs veereservuaari. Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Mükeene jumalate kummardamine.

Loomulikult külastasime ka muuseumi. See oli täis taolist nänni nagu igas teises. Kuulsaim aga kindlasti Agamemnoni surimask. Muuseumist väljudes hakkas kas aeg pigistama võis väsimus või mõlemat, enam täpselt ei mäleta, aga kõndisime mööda hauakambrist. Vaatasime seda ülevalt, ja alla keegi minna ei viitsi. Ütlesin, et peab ikka minema, kui me juba siin oleme. Mulle täiesti ootamatult võtsid Kadri ja Minea sõnasabast kinni ja otsustasid alla minna. Kuigi ma mõtlesin eelvalt öeldut pigem naljana otsustasin järgneda. Peale megasuure sissepääsu ei midagi erilist, aga nüüd on fakt kirjas, et me jõudsime ka alla. 

Kompositsioon- uus ja vana.

Auto juurde jõudes oli Anneli juba seal ja meie joped soodsamatesse tingimustesse kuivama pannud, mis andist lootust, et neid saab õhtul kasutada. Kojameeste vahele olid topitud mingid flaierid, mis kutsusid sööma mitte väga kaugel asuvasse söögikohta. Kuna kõhud olid metsikult tühjad otsustasime pikemalt mõtlemata sinna minna. 

Jõudsime kohale, lükkasime juba neli lauda kokku, linad pandi peale ja menüüd toodi kohale. Sulev oli kuskile kadunud. Valisime road välja, ja hakkas juba peaaegu tellimiseks minema, kui helistas Sulev ja ütles, et Agamemnoni haukamber on nägemata ja see pannakse varsti kinni, seega söök peab ootama. Tõusime kõik laudadest püsti, öeldes majarahvale kiiresti, et jõuame varsti tagasi ja lahkusime. Omanikel oli muidugi jahmunud nägu peas ja nad ei saanud aru mis toimub.

Kambri alale jõudes kohe ei saanudki aru, kus see asub, nii hästi künka alla peidetud. Aga eest ja seest nägi välja samasugune, nagu me pool aastat tagasi arhitektuuri ajaloo loengus slaidi pealt nägime. Koridor sissekäiguni oli päris võimas, nii nagu kogu see ehitiski. Sees olles ilmus üks hetk välja suures koguses mumme. Kuna ma endiselt pole kindel, ega mulle pole isa allergia pärandunud, otsustasin välja tulla. Varsti järgenisd ka teised. Kadri ja Gerly astusid varem sambaid kandud alustele ning imiteerisid joonia sambaid. Pidasin vajalikuks mainida, et pigem meenutavad nad ikka dooria sambaid (nothing personal :D).

Foto: Minea Kaplinski

Jõudsime tagasi söögikohta. Kuni ootasime praadi, oli sai laualt kiire kaduma. Kreeka salat toodi ka varem kohale, see maitses tõeliselt hää. Ka ülejäänud söök maitses hää, kui teenindus oli mõne kahtlane. 
 

Argo tõttu oli kohustuslik sihtpunkt ka Argos. Jõudsime küll asulasse, aga ei tomtom, ega garmin ei suutnud meid kindluseni viia. Ka Gerly Asus oli sellega hädas. Tiirutasime, mis me tiirutasime, aga juba hakkas ka pimedaks minema, otsutasime hakata hotelli poole liikuma. Loomulikult tegime vahepeatuse, et Argo saaks vastava sildi juures postitantsu teha.

Hotell Avaton on Lygouri linna äärealal, 9km Epidaurusest. Saime Mineaga hubase kahese toa. Kuna toas oli külm, otsutasin õhksoojupumpa kruttida, et see rohkem soojust toodaks. Vajutasin kogemata mingit valet nuppu, nii et see süsteem keeldus üldse töötamast. Õnneks sain Kadri, Anneli ja Gerly toast vaadata, mis see õige süsteem on ja enda oma ka järjepeale saada. Oh, soe oli tulemas. See ei kehtinud küll wc ja vannitoa kohta, sinna minnes oli soov iga kord Tartus kapis olev paks talvejope peale tõmmata (ma olen külmavares vist). 

 

 

Meil toas oli külmkapp, suurepärane. Meie kasutuses olid külmkapid väga prkatilised asjad, sest siis võis kindel olla, et toas on üks lisapistik. Ennast sisse seadnud võis avada hommikul poest ostetud veini. Kahte sorti oli soodukas, Anneli võttis ühe, ma siis mõtlesin, et võtan teise. See oli vihmakeebi autosse jätmise järel päeva halvim otsus. See maitses nagu eriti hapuks läinud hallitus (mitte ei ma teaks kuidas eriti hapuks läinud hallitus maitseb, aga ma kujutan, ette, et see peaks olema just selline). Pärast Sulev küll seletas, et Retsina kirjaga veinidesse lisatakse männivaiku, et need paremini säiliks, aga selleks korraks oli silti vaadata juba hilja. Tassisime seda veini mitu aega endaga kaasas, kuni see kuskile hotelli teadlikult maha jäi. Annelil aga hakkas meist Mineaga nii hale, et pakkus meile oma, retsina kirjata varianti.

Ja kui kohustuslikus korras wifi ühendust mainida, siis õues istudes oli võimalik seda isegi vahelduva eduga kasutada. Ja õhtust meenub veel Kadriga mõnus jutuajamine öisel terrassil. Muidugi lugesin veel tähelepanelikult Eestis kokku pandud Epidaurose ettekande läbi, et liiga palju mitte puterdada.