6.04.2013. PÄEV 3.

Öö oli ilus. Kuigi natuke üürike, tundsin siiski, olen lõpuks magada saanud. Mul oli kaks tekki= soe, mul olid salvrätikud nina all= õhk. Ka hommik oli mõnus. Alustada päeva ilusa vaatega rõdult ja lihtsalt rahulikult olla, teades, et ka järgmine öö möödub siin ja ei pea asju pakkima. Ka nohu oli täiesti arusaamatul kombel kõvasti taandunud, jess, jääb lootus, et terve reis ei kulge otsides salvrätikuid ja hiljem salvi, mis mu talumatult äranuusatud nina pealtpoolt niisutaks. Siiski andis eelmise päeva päikesepõletus tunda ja need väiksedki nuuskamised on aiaiai. 

Vaade hotelli rõdult.

Hommikusöök oli võrreldes eelmisega öö ja päev. Toiduained olid samad, kui miljöö hoopis kodusem, hubasem ja privaatsem (mitte, et mul oleks avalike kohtade vastu midagi, aga...). Teenindus oli meeldiv ja söök maitsev.

Foto: Sulev Nurme

Ratsutasime Golfi ja Civicu pardal varemete kanti. Tholose juurde jõudes tundsin kohe, et mulle meeldib seal. See nägi välja samasugune rahulik ja mahajäetud nagu googles leitavate piltidegi peal. Ja mis põhiline, seal polnud teisi inimesi (ma olen üldse viimasel ajal aru saanud, et mulle meeldivad inimesed harva). Ettekande ajal nägin, et Kadri võttis paberi välja ja hakkas sketsima. Tundsin, et tahaks ka (mis mul viga on, ma tahan sketsida???). Istusid kivile, võtsin riistad välja ja hakkasin Tholost paberile panema. Eelmisel õhtul mõistsime, et Eestis paika pandud reeglid, et igast objektist peab olema vähemalt kaks vaadet ja kolm detaili on lämmatavad. Lisaks arvestades, et meie sketsimine võttis aega rohkem, kui kunstnikul oma elutöö loomine, oleksime ajaga hädas.

Pärast ettekannet otsisid ka teised sobivad kohad sketsimiseks. Olles varakult alustanud, ilmselt üsna kiiresti valmis saanud ja leidmata uut motivatsiooni otsutasin laiemalt ringi vaadata. Kõndisin mööda sissetallatud rada tahapoole, kui nägin heina ja puude vahele peidetut putkat. Taoline, nagu olid Akropolil olnud. Tundus, et inimesi seal pole. Jalutasin veel natuke ja tulin teiste juurde tagasi. Ja siis, tuli välja, et Triin oli roninud tholose sammaste vahele, et üks õige pilt ka teha ning samal hetkel oli keegi kuskilt välja ilmunud ja vilistanud. Ju on see siis sellele, miks see putka seal seisis.

Kõik ühel pildil.

Ühel hetkel mõtlesime, et nüüd peaks edasi liikuma hakkama. Ja see hetk oli nii õige kui üldse olla sai, parasjagu oli bussitäis turiste alla jõudmas. Liikusime Apolloni templi ja Delfi teatri juurde. Siin oli rahvast küll oma jagu, kuid kuna massid olid enamjaolt hajutatud, ei tekitanud see otsest ebameeldivust. Piletid olid Eesti tudengitele tasuta, win (kui ma nüüd mõtlema hakkan, kui suures ulatuses on ISIC kaardi ostmine ennast ära tasunud...).

Delfi oli täpselt selline koht, mida ma kujutasin ette, et kui ma kuu aega hiljem, Eestis olles pidin Kreeka aeda õppima. Apolloni templi samba jäänused kohati sulandusid taustal olevate kaljudega. Aga tegelikult need sambad meeldisid mulle. Nad on võrreldes teistega teistmoodi. Neis oleks justkui rohkem lugu, või siis ma ainult kujutan seda endale ette. Kuna ümberringi oli mitmeid inglise keelt kõnelevaid giide, oli vahel huvitav lihtsalt sulanduda mõnesse gruppi ja kuulata, mida tarka selle paiga kohta räägitakse. 

Võtsime ette ka pika tee mäkke, et vaadata antiikset staadioni. Aga see käis täpselt nii, et kohal, nägin, võime lahkuda. Teel alla, jõudmata veel samale tasandile teatri ja templiga istusime mina, Argo, Gerly, Kadri ja algselt ka Anneli müürile, et sketsida. Väga äge, kuidas mööda kõndivad inimesed reageerisid. Vaatasid meid ja siis kukkusid omaette midagi arutama, või siis tulid lähemale, uudistasid, hoides viisakat distantsi, ja kõndisid edasi. Mõni lihtsalt suundus tempot muutmata oma rada pidi edasi, kuid pidas vajalikuks oma kaaslasele mainida: art students. 

Foto: Argo Ingver

Omaette üllatus oli muuseum. See, et seinal oli suur wifi silt, aga ühendust ei saanud mind enam ei üllatanud (rikutud noored, igal võimalusel vaja netti minna). Muuseaumis sees võis pildistada, seinal olevate siltide järgi ei tohtinud ainult välku kasutada. Vaatasime ringi, kuni jõudsime suurte egitusepäraste kujudeni, millega Kadri ja Gerly otsustasid pilti teha. Ehk siis üks läks ühele poole kuju, teine teisele poole ja mina pidin pildistama. Nagu mul kombeks, pildistasin neid juba enne kui nad jõudsid "I-am-a-tourist-in-greek-museum" asendi sisse võtta. Ja siis ilmus kuskilt välja tädi, kes keelas pildistamise. Me ei saanudki kohe aru milles asi, aga tuli välja, et eksponaati ja inimest ei tohi ühe pildi peale panna. Miks? Me ei tea siiani. Aga kuna ma jõudsin paar klõpsu juba ära teha, on Gerlyl ja Kadril mälestuseks pilt, kus nad vaatavad jahmunud näoga minu selja tagant tulnud tädi poole, kes meid parasjagu keelustama tuli. Õnneks oli muuseum parasjagu väike- mõned ruumid, mida vaadates ei jõudnud huvi ära kaduda. 

Foto: Kadri Mets (aga mina pildistasin, nagu eelnevalt võis aru saada :D!)

Tagasi hotellis palusime omanikke, et nad võiks lisaraha eest meile tõelise kreeka õhtusöögi pakkuda. Kahjuks nad loobusid, kuid juhtasid meid tavernasse Vakhos, seal pidavat head söögid olema. Läksime siis kohale. Ukse peal oli suur silt, et seal saab maksta kaardiga. Kilkasin rõõmust nii kõvasti, et osad arvasid vaja olevat mind natuke vaiksema tooni peale tagasi juhatada. Igatahes ma olin rõõmus, et lõpuks saab kaardiga maksta, sest mu 40 eurost sularahast oli järgi pea 0. Lõpuks ma siiski kaardiga ei maksnud, sest sellele oleks lisandunud mingi metsik juurdehindlus, nagu ma aru sain.

Otsustasin tellida kohaliku roa moussaka. See on midagi lasanje taolist, ainult baklažaaniga. Kuni toitu ootasime, avastasime, et sellest kohas on wifi. Aga mitte kreekapärane, vaid reaalselt toimiv. Isegi skypes õele helistamine polnud mitte mingi probleem. Nojah, ma muidugi natuke ebaviisakalt kasutasin kohe võimalust õega muljetamiseks, aga see on vist mingi tänapäeva haigus. Ja mis veel olulisem, moussaka maitses tõeliselt hästi.

Kõhud täis, oli paras aeg minna Parnassose mäe ots. Kindel oli see, kuhu suunas, me minema peame, aga seegi muutus üsna varsti ebakindlaks. Mida kõrgemale jõudsime, seda kahtlasemaks teed läksid. Üks hetk ei tunnistanud Garmin enam ühtki teed, tema jaoks oleks võinud samahästi ka Kuu maastikul sõita. Kuid üks on kindel, Garmin on viisakas, pärast seda, kui me ta kuskil, eeldatavasti Parnassosel pärast pausi sisse lülitasime, andis ta teada: valmis seiklema! Ilmselt polnud olukorda täpsemalt võimalik kirjeldada. Mida mäest ülespoole, seda põhjamaalikumaks loodus läks. Lõpuks oli maastik selline, et kui ma poleks teadnud, et olen Kreekas, oleks võinud samahästi Norrat pakkuda.

Meie kõikvõimas autojuht.

Jõudsime Pasrnassose ski resort'i. Hooaeg oli läbi, lumi hädine, kuid rajamasinad tegid tööd. Järgmisel päeval oli külastajaid oodata. Vaatasin laskumisradu ja mõtlesin, et tahaks suusad alla panna küll. Aga noh, Kadril sügelesid ilmselt jalad rohkem. 

Foto: Sulev Nurme

Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Läksime veel edasi, veel kõrgemale, täpselt teadmata kuhu. Jõudsime kuhugi, mis nägi välja nagu kõrge mäe kõrge koht. Nii tugevat tuult nagu seal ma pole varem kohanud. See oli tõesti võimeline ka inimest pikali lükkama. Aga fakt on see, et Parnassosel saime käidud. 

Mägedes sõitmine mõjus mu kõrvadele laastavalt. Olles nohust niisamagi poolkurt, tõmbas mägedes üles-alla sõitmine kõrvad täiesti lukku. Ilmselt kui keegi midagi ütles, siis ma küsisin kolm korda: mida?, ja taibates, et ei saa vastusesest ikka aru, noogutasin ja loobusin.

Jõudes tagasi Delfisse olid kõik parkimiskohad ära võetud. Otse hotelli ees küll oli täpselt nii palju ruumi, et kaks autot ära mahuks, aga just täpselt seal seisis jalgratas ees. Olime niigi väsinud ja nüüd veel selline olukord. Korraks käis läbi mõte, et tahaks selle ratta seal lihtsalt maha sõita (loomulikult me poleks seda teinud). Ja siis ilmus uksele hotelli omanik, võttis ratta eest ära ja aitas oma imepäraste külgboksi oskustega meil ära parkida. Mina tundsin ennast küll tol hetkel süüdi, et olin ratta suhtes nii inetult mõelnud. Aga külgboksi oskused olid sellel mehel küll head. Kahe liigutusega äärmiselt kitsasse vahesse auto ära panna pole lihtne asi.

Õhtul läksime kohalikku suveniiripoodi uurima. See tüüp seal oli tõeline müügimees.

- Where are you from?

- Estonia

- Oo, Estonia. Very nice. Today only for you all prices -50% my friends.

Ja nii me sealt poest lahkusime, kõigil käed suveniire täis. Lisaks saime poe poolt postkaardi ja haaknõela, mille küljes oli õnnesilm ja viinamarja kobar. Kinnitasin selle oma jope külge. Silma õnnestus ära kaotada veel enne Kreekast lahkumist, viinamarjakobar on seal aga siiani.

Õhtul saime veel korra kokku, et sketsid üle vaadata ja siis magama. Vähemalt mina läksin magama. Ja ka minu toa rahvas. Nastjal õnnestus veel vahepeal ka haigeks jääda. Ilmselt ta oli tol õhtul hullemas seisus kui mina.