ENNE...

Kunagi talvel andsin oma kinnituse, et osalen koos kursakaaslastega kevadel Kreeka ekspeditsioonil. Kuupäevadeks loksusid 4.04.2013-12.04.2013, 9 imelist päeva. Siis oli ärevus suur, kuid kaks nädalat enne minekut polnud aega et reisist mõeldagi. Lisaks eriti aktiivseks muutunud kroonilisele nohule pidin täitma mõnel päeval treeneri kohustusi, millele lisandusid arvestused koolis, mis omakorda tingis ka mõned tunnid vähem und, kui vaja olnuks. 20 tundi enne lennuki väljumist istusin koolis ja kirjutasin mullateaduse eksamit, pärast mida oli viimane hetk asju pakkida ja Tallinnasse suunduda.

Seiklus algas juba rongis, kus Kadri, Gerly ja Mineaga saime ühelt kaasreisijalt korraliku sõimu, et me omavahel rääkides üle rongi karjume, oli meil ju võimalus ka üksteisele lähemale istuda. Lisaks suutsin oma Tartu kodu võtmed ära kaotada, mis nagu hiljem selgus, olid kõigest valesse taskusse pistetud.

4.04.2013. PÄEV 1.

Öösel 3.30 helises äratuskell. Tol hetkel mõtlesin, et milleks see Kreeka, ma tahan ainult magada. Kuna olin õhukese jopega ja õues oli tublisti külma, panin lennujaamani minnes ka teise, palju soojema jope peale. Teel lennujaama tuli kartus sisse- esimest korda lennukiga lendama. Seda, et kõrvad lööb natuke lukku rääkisid kõik, aga nohuga pidavat asi päris hull olema.

Lennujaama sisse astudes nägin kohe omasid, mis rahustas ka kuidagi maha. Õde oli eelmisel päeval öelnud, et tahad näha, kui sa akna alla istuma saad, siis oled raudselt tiiva kohal- nii oligi. Õnneks suureks rahustuseks olid Argo ja Minea ka kõrval. Kuid et esmakordselt lendajale ikka rahulikku muljet mitte jätta, käis enne hoovõtu rajale suundumist üle lennuki korralik ragin. Aga ei, see asi ei olnudki nii hull, nagu ma kartsin, võiks öelda, et isegi palju lihtsamalt läks. Oluline on mainida, et saime ka süüa. 

 

Foto: Argo Ingver

Lendasime pilvede kohal, mis tegi maandumise või õigemini pilvedest allapoole tuleku põnevaks. Lühidalt oleks see nii: päike, kõik on ilus – pilved, nähtavus 0 – Frankfurt, halb ilm. Kolm kihti ühe hoobiga.

Frankfurtis tunnike ootamist ja järgmisele Lufthansale, et suunduda Ateena poole. Seekordki sai süüa- mingi munapuder ei tahtnud alla minna, aga muu oli tore. Kõrvad olid natuke hullemas seisus kui esimesel lennul, aga üldiselt talutav. Reisi segas natuke minu kõrval olev vana mees, kes harrastas valjut norskamist. Isegi Argo vaatas mõni rida eespoolt, mis värk on.

Ateenas oli ilus ilm, ainult metsikult tuuline. Lennuk ei saanud lõpuni ennast korralikult sirgu, laperdas maandudes ühelt poolt teisele. Lennujaamas vedas, asju ei pidanud ootama, lindi juurde jõudes olid meie kotid kohe vastu vaatamas. Asjad käes, võttis Kadri telefoni kätte, et hakata valima Sulevi numbrit, kui nägime, et ta ootab kõrval lindil oma pagasit. Kamp oli koos.

Plaan oli minna bussi peale ja liikuda keskklinna. Piletid ostetud lõime need alguses muidugi vale bussi peal läbi, kuid lõpuks saime õigele. Kui me olime pool tundi sõitnud, otsustasin küsida, kas keegi on kursis, kus me maha peame minema. Vastuseks tulid mõned „ei“-d ja ülejäänuid see ilmselt hetkel ei huvitanud- mis seal ikka, nagu Kadri ütleb: no stress. Lõpuks jõudsime kuhugi, kus väideti, et see on lõpp-peatus.

Aeg oli uueks katsumuseks: leida hotell Aristoteles. Kodune töö oli tehtud, teadsime, et see asub kesklinna lähedal ja aadresski oli Gerly Asusesse sisse löödud. Paraku kõrgemad jõud arvasid, et midagi lihtsat ei pea siin olema ja nii me oma suurte kohvrite-kottidega, (minu puhul Tallinna lennujaamas kaalutud 8,1 kg-ne spordikott ja lisaks teadmata kaaluga koolikott) tsillisime mööda linna (ma ei tea kui kaua, sest mingi hetk kadus ajataju ära, aga lühike see aeg ei saanud olla), kuni avastasime endalegi üllatuseks, et oleme jõudnud Akropoli alla. Seal oli mõnus tavern, kus saime abi viisakatelt kelneritelt, kes soovitasid meil liikuda hotelli poole siiski metrooga. Jõudes õigesse peatusse läks veel natuke aega seiklemisele, kui nägime päästvat silti: Aristoteles. Piirkond oli küll mõnusalt (loe: kohati hirmuäratavalt) geto. 

 

Panime asjad ära ja tagasi linna. Esimene ülesanne oli leida söögikoht. Suutmata otsustada mida valida, istusime lõpuks kuskile maha. Vaese tudengi jaoks tundusid menüüs olevad alates 6 eurost söögid üüratult kallid. Tellisin siis kiidetud spinatipiruka feta juustuga. 6 eurot raisatud ja mis ma sain: poolkuivanud (ilmselt mikrokas soojendatud) mitte eriti suure spinatipiruka, mille juures oli kaks viilu tomatit, millele peale pandud kaks tükikest feta juustu. Pettumus oli suur. Üritasin mitte mõelda, et selle raha eest oleks saanud ühe mõnusa BigMac eine. 

Foto: Argo Ingver

Edasi liikusime Akropoli. Tudengitele oli sissepääs tasuta, milline rõõm. Läksime sisse, vaatasime Odysseuse teatrit. Kõik oli mõnus, vaikne ja rahulik. Ringi liikusid vaid üksikud inimesed. Ümberringi oli kõik roheline, lilled ja mõned puudki õitsesid. Õues oli soe. Hakkasime edasi liikuma, kui vastu tuli onu, kes arvas, et nüüd on õige aeg meid sealt välja visata, kuna akropol pannakse kinni. Nii me saimegi seal olla alla tunni.

Nüüd tuli kellelgi mõte, et nagu hommikul lubatud, võiks abi osutanud tavernisse minna. Olles kohal tellisime mõned veinid ja juustu assortii. Ootamatult kasvas 2,5 liitrist veinist välja 9,5. Kuidas see täpselt juhtus on raske mõista, aga seda tuli kohati juurde küll maja kulul, kord kõrvallauast. Kui me sealt ühel hetkel lahkusime, et metroo peale jõuda, olid kõik rõõmsas tujus. Hotelli leidsime seekord kiiresti üles. Nautisime veel rõdul öist Ateenat.

Hotellituba, mida ma jagasin Triinu, Nastja ja Piretiga oli pisike, kahe nariga. Sattus nii, ma ei mäleta enam kuidas, et mu koht oli üleval. Loomulikult oli toas redelit ühe nari jagu, seega ma pinid oma ämblikmehe oskused välja võluma, et sealt üles saada. Tegin aga suure vea, vedasin ööseks küll telefoni ülesse kaasa, aga salvrätiku paki jätsin alla. Ärkasin öösel üles, sest mul oli külm ja nina nii kinni, et sealt ei tulnud midagi läbi. Üks hetk tekkis hullumeelne vajadus nuuskamiseks. Lootsin, et kannatan hommikuni ära, aga kuna kell oli alles 4 öösel, siis ilmselt mitte. Ronisin pimedas ülevalt alla, voodi värises ja ragises, mõtlesin, et nüüd ajan kõik üles (kuigi hommikul selgus, et keegi ei kuulnud midagi). Igatahes nüüd oli kindel, et mul on korralik nohu ja olen ametlikult haige. Kuna veel 24 tundi tagasi oli mul kurk haige, siis mul oli kaasas meeletult kurgu ja köharohtu, aga ei midagi nohu jaoks. Kusjuures, kurk käitus, nagu poleks ta kunagi haige olnudki.

5.04.2013. PÄEV 2.

Kohutav öö seljatatud suundusime uurima, kas hommikusööki ka saab ja mida pakutakse. Söögiruum meenutas mingit vana filmi. Ei teagi täpselt millist, aga mitte midagi positiivset. Rahvas tundus ka seal kergelt kahtlane. Eriti üks räsitud väljanägemise mees, kes meid kõrvallauast aegajalt jõllitas. 

Söögiks oli sai, keedetud muna, viil vorsti/juustu, topsike keedist. Sai võtta juurde teed, mahla, kohvi. Ja sellise menüüga olid pea kõik hommikusöögid, kuigi mahl ja kohv polnud suuremas osas midagi väärt.

Teisel päeval mõistsime ka seda, et Kreeka wifi tähendab enamasti teooretilist võimalust, et su tehnikaseade leiab mõne võrgu, heal juhul proovib sellega ühineda ja äärmiselt ebatõenäoliselt ka ära ühendab. Sellele järgneb veel väiksem tõenäosus, et ühendatud wifi-ga saab teha midagi enamat kui WhatsApp'is õele lühikese tekstisõnumi saata.

Hommikuste toimetuste järel suundusime Akropolile. Ma tõesti ei jõudnud ära oodata, millal ma sinna ülesse saan ja oma silmaga näen seda pilti, mis on trükitud igasse ajaloo raamatusse. Odeioni juures mulle meeldis. Ma ei tea, kas asi oli selles, et sellel kaljunukil, kust me seda vaatasime olid mõnusad kivid, vähe rahvast, rahulik õhkkond või oli see lihtsalt lummav. Ilmselt natuke mõlemat. Tol hetkel ma tundsin, et ma võiks seal kivil lihtsalt istuda ja seda vaadata. 

Propülee ei tekitanud mingit emotsiooni. Suur hulk väikeseid lapsi (kohati pidi vaatama, et neile otsa ei astu), kes kõik siblisid, valjul häälel rääkisid ja kilkasid. Jube. Kogu rahu, mis oli valitsenud odeioni ees oli kadunud. Ma olin tõesti sinisilmne, kui kujutasin ette, et hommikul on Akropolil sama rahulik kui oli olnud eelmisel õhtul.

Foto: Argo Ingver

Peatusime propülee esimese samba juures, et teha pilti. Automaatselt toetusin poseerimiseks ühele sambale, kui kuulsin tagant kurja tädi häält: Don't touch the marble. Tõmbusin ehmatades tagasi. Hetk hiljem avastasin, et igal pool olid ka vastava kirjaga sildid, millest ükski enne patustamist mu nina alla polnud sattunud. Faktina võin lisada, et koertele need sildid ei kehtinud. Kohalikel töötajatel olid ka kindlad nipid, kuidas oma antiikset keskkonda kaitsta. Niipea, kui keegi kippus midagi näppima, hakati kuskilt putkadest vilistama.

Jalutasime propüleedest üles ja mõtlesin, et nüüd kohe jõuame Akropolile. Näen seda vaatepilti, millest juba mitu kuud erinevates ettekannetes sai räägitud. Tunnen kui võimas see omal ajal oli. Aga selgus, et ma olen vist tundetu. Jõudsin üles ja ei mingit emotsiooni. Lihtsalt vaatasin, pildistasin ja mõtlesin, et nohjah. Ala oli väga tühi, samas täis tellinguid ja nummerdatud kive. Kellelgi tuli pähe isegi geniaalne mõte, et varastaks ühe kivi ära, saaks rahvusvahelise skandaali tekitada. Sulev oli ka tellingute suhtes optimistlik: inseneritudengid tulid kivihunnikuid vaatama, aga näed, vedas... :D

Nüüd oli aeg kõige keerulisema ülesande jaoks. Tuli leida sobiv koht kust ja mida sketsida. Kuna mitte miski mind ei kutsunud, otsustasin valida kõikvõimsa Parthenoni. Skechbooki esimene lehekülg, tähendab, et see peab ikka ilus olema. Hakkasin entusiastlikult joonistama, kui sain aru, et ma ei suuda isegi kõiki sambaid leheküljele mahutada, rääkimata veel mingist propotsiooni tajust. Uskumatu, aga joonistamist raskendas ka teadmine mu peas, et dooria sambal on entaas ning mu käsi lihtsalt keeldus tegemast muud kui eriti ülesöönud sambaid. Asi oli jõudnud nii tupikusse, et isegi kustukumm poleks päästnud.

Keerasin lehekülje, kuid ei andnud alla. Uus katse teha korralik Parthenon. Seekord sain pildi ka valmis. Lõpptulemus oli täpselt nii hea, et oli võimalik aru saada, et tegemist on ilmselt kreeka templiga. Järgmise otsustasin teha ühe detaili. Valisin samba kapiteeli koos friisga. Joonistasin samba, friisi ääred, triglüüfid. Ja siis metoop, mis näeb välja, nagu äpardunud hüljes või merikilpkonn. Loobusin, panin sketsbooki kinni, tegin jaapanlastest iPadiga pilti ja läksin edasi.

Tahaks mainida, et kõigi nende sündmuste kõrval vähenesid mu salvrätikute varud hirmutekitava kiirusega. 

Tüüpiline mina teisel päeval all paremas nurgas. Foto: Gerly Toomeoja

Tegin Akropolole ringi peale ja kuna sketside päeva miinimum polnud täis joonistatud, läksin tagasi odeioni juurde. Istusin valimata vaadet kivile ja hakkasin joonistama seda, mida mu vaatel pakkuda oli. Endiselt oli koht rahulik, kui mitte arvestada ülikülma tuult ja kõrvetavat päikest. Ühel hetkel sain aru, et mulle meeldib olla seal ja sketsida. Pilti ei pidanud paberile vägistama, nagu oli eelnevalt juhtunud üleval. Ma küll ei saa väita, et ma panin pliiatsi paberile ja kõik kohe ilmus õigetes mõõtmetes, proportsioonides ja detailides, nagu mõnes motiveerivas videos. Kustukumm sai ikka parajalt soojaks, kuid olin lõpptulemusega rahul. Selle hetkega sündis mu armastus sketsimise vastu! :D

Et asi liiga ilus ei tunduks, pean ütlema, et ka odeioni juurde ilmus mingil hetkel oma 10 lastegruppi, nii et ma lihtsalt pidin paberi ja pliiatsi kõrvale panema, kuna neist ei olnud läbi näha. Tipphetk oli see, kui üks poiss otsustas jalaga lihtsalt liiva kaapima hakata, aga loomulikult ta ei pannud tähele, et kõik lendab mulle näkku. Olles pidanud seda minuti jagu taluma, hõiskasin tema poole: hei!. Siis ilmus välja ka poisiga ühes grupis olev abivalmis tüdruk ja korjas ta sealt ära. Varsti olid lapsed kadunud ja ilus hetk võis jätkuda.

Pärast akropoli avastamist oli õige aeg toituda. Mina, Anneli, Minea ja Sulev sattusime sööma kuskile pea jalutustänaval asuvasse restosse vms. Loomulikult istusime õues ja meie sealviibimise aja jooksul jõudsid nii mõnedki tüütud tüübid tulla laua juurde, et määrida pähe igasuguseid vidinaid, mida nad parasjagu müüvad. Sulev jäi endale kindlaks ning ütles igale juurdeastuvale eesti keeles, ei ma ei taha midagi osta, mis mõjus päris hästi. Ühel hetkel süvenesin korraks telefoni, kui kuulsin, et Sulev on jälle kellegi ära ajanud. Tõstsin pilku ja nägin, et lauast eemaldub väike tüdruk ja siis nägin, mis tal käes on: see mida ta müüa üritas olid s a l v r ä t i k u d! Tol hetkel minu jaoks absoluutne defitsiitkaup. Kuid kõik reisikaaslased olid väga abivalmid ja nõus mulle oma salvrätikupakke ulatama, kui kuulsid, et mul neid vähevõitu on. Tänud.

Nüüd suundusid Anneli ja Sulev rendikatele järgi ja meie, kõik ülejäänud Zeusi templit avastama. Kuid raske on avastada midagi, mis on suletud. Ma ei tea, mis loogika järgi nad sulgevad tööpärviti nii populaarsed kohad juba kell 3. Enivei, nüüd tuli Anneli ja Suleviga kokku saada. Leppisime kokku, et ka meie lähme rendikate laenutuse juurde. Plaan lihtne, aga mis edasi sai... pikad telefonikõned püüdlustega selgitada kus oleme meie, kus on rendikate laenutus, kuhu liikuma peab, kui kaugele... Kõndisime mitmeid kordi edasi-tagasi suutmata õiget kohta leida. Ja mis välja tuli magic, magic, me lihtsalt olime koguaeg valele poole läinud. Lõpuks jõudsime kohale ja tegime tutvust uute sõpradega: Golf ja Civic.

Ateena liiklus oli parajalt segane. Lühidalt: sõites neljarealisel teel võid olla kindel, et ilmselt üle kuue auto korraga kõrvuti ei sõida. Kui autojuht näitab suunatuld, siis ta ei ole kohalik. Punase tule taga kogunevad tsiklimehed nagu sipelgad kokkku, rohelise tule süttides hajuvad sama kiiresti. Rolleriga sõites kiivri kandmine on harv nähtus, pigem on tavaline vaatepilt, kus rollerijuhi taga olev isik teeb suitsu ja naudib niisama sõitu. Kui auto on ilma mõlgita, siis ei saa see olla vanem kui paar päeva.

Jalakäija seisukohalt: kui põleb roheline tuli, siis on lootust, et sind lastakse üle tee. Mõnikord võib näha valgusfooride juures ka liikluse reguleerijat, kes justkui kinnitab foori poolt öeldut.

Suutsime suuremate jamadeta Ateenast siiski välja saada. Civicul abiks Tomtom ja Golfil Garmin. Ning kuna Tomtom ja Garmin pole alati marsruudi suhtes samal nõul, siis kiirteele jõudes läksime lahku. Mõlemad Delfi poole, kuid igaüks oma teed mööda. 

Kanade transport Kreeka moodi. Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Meie suund oli mööda kiirtead ja üsna peagi olime kohal. Delfi on mõus linnake mäe küljel, kus pea iga tänav on erineval tasandil. Leidsime teise ringiga oma hotelli Athina üles. Mõnus, pisike ja hubane. Ka hotelli pidajad olid äärmiselt sümpaatsed inimesed. 

Meie toas oli 4 äärmiselt kõrvuti asetatud voodit. Rõdu, kust avanes ilus vaade mägedele. Kuna olin eelmisel ööl külmetanud ja meie toas varutekke polnud, võtsin Kadri-Gerly-Anneli-Minea toast ühe juurde. Toa suurim miinus oli pistikute arv. Kui neljal inimesel on vaja laadida telefoni, fotoka akusid ja vahepeal juukseid föönitada, siis ilmselgelt ühest pistikust ei piisa.

Oodates teist seltskonda suundusime Supermarketisse. Esiteks, et sinna jõuda, pidi korraliku trepijooksu üles tegema. Teiseks, see supermarket oli nii super, et omal aja väikeses Mõisaküla Muraka poes oli ka 5 korda suurem valik kaupu. Kuid, mis peamine, seal olid salvrätikud ja muud mul tol hetkel vaja polnudki. Kui küsisime, mis kellani pool lahti on, saime vastuseks: umbes kümneni. Ei midagi konkreetset.

Ühisel õhtusöögil tegime ka sketside vaatamise. Olin natuke ärevil, sest teades, millised mu Parthenonid välja näevad katsin naerupahvaku alla sattuda. Aga ei, õnneks olid kaaskodanikud mõistvad või siis lihtsalt viisakad ja tegid näo, nagu nad saaksid aru, mis pildi peal on.

Õhtul enne magama minekut avastasin, kui kõvasti mul tegelikult on nägu ära põlenud. Nii mõnelgi oli küll hullem, aga niigi nuuskamisest valusat nina põlenuna on topeltvalus nuusata. Jätsin õhtuse veini vahele, et saaks mingitki rohtu sisse süüa. Esimene mõte oli Coldrex, aga kuna hotelli tädi ütles, et vee keetmiseks läheks 40 minutit (???), siis ta ei taha seda ette võtta. Mis seal ikka, leppisin paracetamoli tabletiga.

6.04.2013. PÄEV 3.

Öö oli ilus. Kuigi natuke üürike, tundsin siiski, olen lõpuks magada saanud. Mul oli kaks tekki= soe, mul olid salvrätikud nina all= õhk. Ka hommik oli mõnus. Alustada päeva ilusa vaatega rõdult ja lihtsalt rahulikult olla, teades, et ka järgmine öö möödub siin ja ei pea asju pakkima. Ka nohu oli täiesti arusaamatul kombel kõvasti taandunud, jess, jääb lootus, et terve reis ei kulge otsides salvrätikuid ja hiljem salvi, mis mu talumatult äranuusatud nina pealtpoolt niisutaks. Siiski andis eelmise päeva päikesepõletus tunda ja need väiksedki nuuskamised on aiaiai. 

Vaade hotelli rõdult.

Hommikusöök oli võrreldes eelmisega öö ja päev. Toiduained olid samad, kui miljöö hoopis kodusem, hubasem ja privaatsem (mitte, et mul oleks avalike kohtade vastu midagi, aga...). Teenindus oli meeldiv ja söök maitsev.

Foto: Sulev Nurme

Ratsutasime Golfi ja Civicu pardal varemete kanti. Tholose juurde jõudes tundsin kohe, et mulle meeldib seal. See nägi välja samasugune rahulik ja mahajäetud nagu googles leitavate piltidegi peal. Ja mis põhiline, seal polnud teisi inimesi (ma olen üldse viimasel ajal aru saanud, et mulle meeldivad inimesed harva). Ettekande ajal nägin, et Kadri võttis paberi välja ja hakkas sketsima. Tundsin, et tahaks ka (mis mul viga on, ma tahan sketsida???). Istusid kivile, võtsin riistad välja ja hakkasin Tholost paberile panema. Eelmisel õhtul mõistsime, et Eestis paika pandud reeglid, et igast objektist peab olema vähemalt kaks vaadet ja kolm detaili on lämmatavad. Lisaks arvestades, et meie sketsimine võttis aega rohkem, kui kunstnikul oma elutöö loomine, oleksime ajaga hädas.

Pärast ettekannet otsisid ka teised sobivad kohad sketsimiseks. Olles varakult alustanud, ilmselt üsna kiiresti valmis saanud ja leidmata uut motivatsiooni otsutasin laiemalt ringi vaadata. Kõndisin mööda sissetallatud rada tahapoole, kui nägin heina ja puude vahele peidetut putkat. Taoline, nagu olid Akropolil olnud. Tundus, et inimesi seal pole. Jalutasin veel natuke ja tulin teiste juurde tagasi. Ja siis, tuli välja, et Triin oli roninud tholose sammaste vahele, et üks õige pilt ka teha ning samal hetkel oli keegi kuskilt välja ilmunud ja vilistanud. Ju on see siis sellele, miks see putka seal seisis.

Kõik ühel pildil.

Ühel hetkel mõtlesime, et nüüd peaks edasi liikuma hakkama. Ja see hetk oli nii õige kui üldse olla sai, parasjagu oli bussitäis turiste alla jõudmas. Liikusime Apolloni templi ja Delfi teatri juurde. Siin oli rahvast küll oma jagu, kuid kuna massid olid enamjaolt hajutatud, ei tekitanud see otsest ebameeldivust. Piletid olid Eesti tudengitele tasuta, win (kui ma nüüd mõtlema hakkan, kui suures ulatuses on ISIC kaardi ostmine ennast ära tasunud...).

Delfi oli täpselt selline koht, mida ma kujutasin ette, et kui ma kuu aega hiljem, Eestis olles pidin Kreeka aeda õppima. Apolloni templi samba jäänused kohati sulandusid taustal olevate kaljudega. Aga tegelikult need sambad meeldisid mulle. Nad on võrreldes teistega teistmoodi. Neis oleks justkui rohkem lugu, või siis ma ainult kujutan seda endale ette. Kuna ümberringi oli mitmeid inglise keelt kõnelevaid giide, oli vahel huvitav lihtsalt sulanduda mõnesse gruppi ja kuulata, mida tarka selle paiga kohta räägitakse. 

Võtsime ette ka pika tee mäkke, et vaadata antiikset staadioni. Aga see käis täpselt nii, et kohal, nägin, võime lahkuda. Teel alla, jõudmata veel samale tasandile teatri ja templiga istusime mina, Argo, Gerly, Kadri ja algselt ka Anneli müürile, et sketsida. Väga äge, kuidas mööda kõndivad inimesed reageerisid. Vaatasid meid ja siis kukkusid omaette midagi arutama, või siis tulid lähemale, uudistasid, hoides viisakat distantsi, ja kõndisid edasi. Mõni lihtsalt suundus tempot muutmata oma rada pidi edasi, kuid pidas vajalikuks oma kaaslasele mainida: art students. 

Foto: Argo Ingver

Omaette üllatus oli muuseum. See, et seinal oli suur wifi silt, aga ühendust ei saanud mind enam ei üllatanud (rikutud noored, igal võimalusel vaja netti minna). Muuseaumis sees võis pildistada, seinal olevate siltide järgi ei tohtinud ainult välku kasutada. Vaatasime ringi, kuni jõudsime suurte egitusepäraste kujudeni, millega Kadri ja Gerly otsustasid pilti teha. Ehk siis üks läks ühele poole kuju, teine teisele poole ja mina pidin pildistama. Nagu mul kombeks, pildistasin neid juba enne kui nad jõudsid "I-am-a-tourist-in-greek-museum" asendi sisse võtta. Ja siis ilmus kuskilt välja tädi, kes keelas pildistamise. Me ei saanudki kohe aru milles asi, aga tuli välja, et eksponaati ja inimest ei tohi ühe pildi peale panna. Miks? Me ei tea siiani. Aga kuna ma jõudsin paar klõpsu juba ära teha, on Gerlyl ja Kadril mälestuseks pilt, kus nad vaatavad jahmunud näoga minu selja tagant tulnud tädi poole, kes meid parasjagu keelustama tuli. Õnneks oli muuseum parasjagu väike- mõned ruumid, mida vaadates ei jõudnud huvi ära kaduda. 

Foto: Kadri Mets (aga mina pildistasin, nagu eelnevalt võis aru saada :D!)

Tagasi hotellis palusime omanikke, et nad võiks lisaraha eest meile tõelise kreeka õhtusöögi pakkuda. Kahjuks nad loobusid, kuid juhtasid meid tavernasse Vakhos, seal pidavat head söögid olema. Läksime siis kohale. Ukse peal oli suur silt, et seal saab maksta kaardiga. Kilkasin rõõmust nii kõvasti, et osad arvasid vaja olevat mind natuke vaiksema tooni peale tagasi juhatada. Igatahes ma olin rõõmus, et lõpuks saab kaardiga maksta, sest mu 40 eurost sularahast oli järgi pea 0. Lõpuks ma siiski kaardiga ei maksnud, sest sellele oleks lisandunud mingi metsik juurdehindlus, nagu ma aru sain.

Otsustasin tellida kohaliku roa moussaka. See on midagi lasanje taolist, ainult baklažaaniga. Kuni toitu ootasime, avastasime, et sellest kohas on wifi. Aga mitte kreekapärane, vaid reaalselt toimiv. Isegi skypes õele helistamine polnud mitte mingi probleem. Nojah, ma muidugi natuke ebaviisakalt kasutasin kohe võimalust õega muljetamiseks, aga see on vist mingi tänapäeva haigus. Ja mis veel olulisem, moussaka maitses tõeliselt hästi.

Kõhud täis, oli paras aeg minna Parnassose mäe ots. Kindel oli see, kuhu suunas, me minema peame, aga seegi muutus üsna varsti ebakindlaks. Mida kõrgemale jõudsime, seda kahtlasemaks teed läksid. Üks hetk ei tunnistanud Garmin enam ühtki teed, tema jaoks oleks võinud samahästi ka Kuu maastikul sõita. Kuid üks on kindel, Garmin on viisakas, pärast seda, kui me ta kuskil, eeldatavasti Parnassosel pärast pausi sisse lülitasime, andis ta teada: valmis seiklema! Ilmselt polnud olukorda täpsemalt võimalik kirjeldada. Mida mäest ülespoole, seda põhjamaalikumaks loodus läks. Lõpuks oli maastik selline, et kui ma poleks teadnud, et olen Kreekas, oleks võinud samahästi Norrat pakkuda.

Meie kõikvõimas autojuht.

Jõudsime Pasrnassose ski resort'i. Hooaeg oli läbi, lumi hädine, kuid rajamasinad tegid tööd. Järgmisel päeval oli külastajaid oodata. Vaatasin laskumisradu ja mõtlesin, et tahaks suusad alla panna küll. Aga noh, Kadril sügelesid ilmselt jalad rohkem. 

Foto: Sulev Nurme

Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Läksime veel edasi, veel kõrgemale, täpselt teadmata kuhu. Jõudsime kuhugi, mis nägi välja nagu kõrge mäe kõrge koht. Nii tugevat tuult nagu seal ma pole varem kohanud. See oli tõesti võimeline ka inimest pikali lükkama. Aga fakt on see, et Parnassosel saime käidud. 

Mägedes sõitmine mõjus mu kõrvadele laastavalt. Olles nohust niisamagi poolkurt, tõmbas mägedes üles-alla sõitmine kõrvad täiesti lukku. Ilmselt kui keegi midagi ütles, siis ma küsisin kolm korda: mida?, ja taibates, et ei saa vastusesest ikka aru, noogutasin ja loobusin.

Jõudes tagasi Delfisse olid kõik parkimiskohad ära võetud. Otse hotelli ees küll oli täpselt nii palju ruumi, et kaks autot ära mahuks, aga just täpselt seal seisis jalgratas ees. Olime niigi väsinud ja nüüd veel selline olukord. Korraks käis läbi mõte, et tahaks selle ratta seal lihtsalt maha sõita (loomulikult me poleks seda teinud). Ja siis ilmus uksele hotelli omanik, võttis ratta eest ära ja aitas oma imepäraste külgboksi oskustega meil ära parkida. Mina tundsin ennast küll tol hetkel süüdi, et olin ratta suhtes nii inetult mõelnud. Aga külgboksi oskused olid sellel mehel küll head. Kahe liigutusega äärmiselt kitsasse vahesse auto ära panna pole lihtne asi.

Õhtul läksime kohalikku suveniiripoodi uurima. See tüüp seal oli tõeline müügimees.

- Where are you from?

- Estonia

- Oo, Estonia. Very nice. Today only for you all prices -50% my friends.

Ja nii me sealt poest lahkusime, kõigil käed suveniire täis. Lisaks saime poe poolt postkaardi ja haaknõela, mille küljes oli õnnesilm ja viinamarja kobar. Kinnitasin selle oma jope külge. Silma õnnestus ära kaotada veel enne Kreekast lahkumist, viinamarjakobar on seal aga siiani.

Õhtul saime veel korra kokku, et sketsid üle vaadata ja siis magama. Vähemalt mina läksin magama. Ja ka minu toa rahvas. Nastjal õnnestus veel vahepeal ka haigeks jääda. Ilmselt ta oli tol õhtul hullemas seisus kui mina.