4.04.2013. PÄEV 1.

Öösel 3.30 helises äratuskell. Tol hetkel mõtlesin, et milleks see Kreeka, ma tahan ainult magada. Kuna olin õhukese jopega ja õues oli tublisti külma, panin lennujaamani minnes ka teise, palju soojema jope peale. Teel lennujaama tuli kartus sisse- esimest korda lennukiga lendama. Seda, et kõrvad lööb natuke lukku rääkisid kõik, aga nohuga pidavat asi päris hull olema.

Lennujaama sisse astudes nägin kohe omasid, mis rahustas ka kuidagi maha. Õde oli eelmisel päeval öelnud, et tahad näha, kui sa akna alla istuma saad, siis oled raudselt tiiva kohal- nii oligi. Õnneks suureks rahustuseks olid Argo ja Minea ka kõrval. Kuid et esmakordselt lendajale ikka rahulikku muljet mitte jätta, käis enne hoovõtu rajale suundumist üle lennuki korralik ragin. Aga ei, see asi ei olnudki nii hull, nagu ma kartsin, võiks öelda, et isegi palju lihtsamalt läks. Oluline on mainida, et saime ka süüa. 

 

Foto: Argo Ingver

Lendasime pilvede kohal, mis tegi maandumise või õigemini pilvedest allapoole tuleku põnevaks. Lühidalt oleks see nii: päike, kõik on ilus – pilved, nähtavus 0 – Frankfurt, halb ilm. Kolm kihti ühe hoobiga.

Frankfurtis tunnike ootamist ja järgmisele Lufthansale, et suunduda Ateena poole. Seekordki sai süüa- mingi munapuder ei tahtnud alla minna, aga muu oli tore. Kõrvad olid natuke hullemas seisus kui esimesel lennul, aga üldiselt talutav. Reisi segas natuke minu kõrval olev vana mees, kes harrastas valjut norskamist. Isegi Argo vaatas mõni rida eespoolt, mis värk on.

Ateenas oli ilus ilm, ainult metsikult tuuline. Lennuk ei saanud lõpuni ennast korralikult sirgu, laperdas maandudes ühelt poolt teisele. Lennujaamas vedas, asju ei pidanud ootama, lindi juurde jõudes olid meie kotid kohe vastu vaatamas. Asjad käes, võttis Kadri telefoni kätte, et hakata valima Sulevi numbrit, kui nägime, et ta ootab kõrval lindil oma pagasit. Kamp oli koos.

Plaan oli minna bussi peale ja liikuda keskklinna. Piletid ostetud lõime need alguses muidugi vale bussi peal läbi, kuid lõpuks saime õigele. Kui me olime pool tundi sõitnud, otsustasin küsida, kas keegi on kursis, kus me maha peame minema. Vastuseks tulid mõned „ei“-d ja ülejäänuid see ilmselt hetkel ei huvitanud- mis seal ikka, nagu Kadri ütleb: no stress. Lõpuks jõudsime kuhugi, kus väideti, et see on lõpp-peatus.

Aeg oli uueks katsumuseks: leida hotell Aristoteles. Kodune töö oli tehtud, teadsime, et see asub kesklinna lähedal ja aadresski oli Gerly Asusesse sisse löödud. Paraku kõrgemad jõud arvasid, et midagi lihtsat ei pea siin olema ja nii me oma suurte kohvrite-kottidega, (minu puhul Tallinna lennujaamas kaalutud 8,1 kg-ne spordikott ja lisaks teadmata kaaluga koolikott) tsillisime mööda linna (ma ei tea kui kaua, sest mingi hetk kadus ajataju ära, aga lühike see aeg ei saanud olla), kuni avastasime endalegi üllatuseks, et oleme jõudnud Akropoli alla. Seal oli mõnus tavern, kus saime abi viisakatelt kelneritelt, kes soovitasid meil liikuda hotelli poole siiski metrooga. Jõudes õigesse peatusse läks veel natuke aega seiklemisele, kui nägime päästvat silti: Aristoteles. Piirkond oli küll mõnusalt (loe: kohati hirmuäratavalt) geto. 

 

Panime asjad ära ja tagasi linna. Esimene ülesanne oli leida söögikoht. Suutmata otsustada mida valida, istusime lõpuks kuskile maha. Vaese tudengi jaoks tundusid menüüs olevad alates 6 eurost söögid üüratult kallid. Tellisin siis kiidetud spinatipiruka feta juustuga. 6 eurot raisatud ja mis ma sain: poolkuivanud (ilmselt mikrokas soojendatud) mitte eriti suure spinatipiruka, mille juures oli kaks viilu tomatit, millele peale pandud kaks tükikest feta juustu. Pettumus oli suur. Üritasin mitte mõelda, et selle raha eest oleks saanud ühe mõnusa BigMac eine. 

Foto: Argo Ingver

Edasi liikusime Akropoli. Tudengitele oli sissepääs tasuta, milline rõõm. Läksime sisse, vaatasime Odysseuse teatrit. Kõik oli mõnus, vaikne ja rahulik. Ringi liikusid vaid üksikud inimesed. Ümberringi oli kõik roheline, lilled ja mõned puudki õitsesid. Õues oli soe. Hakkasime edasi liikuma, kui vastu tuli onu, kes arvas, et nüüd on õige aeg meid sealt välja visata, kuna akropol pannakse kinni. Nii me saimegi seal olla alla tunni.

Nüüd tuli kellelgi mõte, et nagu hommikul lubatud, võiks abi osutanud tavernisse minna. Olles kohal tellisime mõned veinid ja juustu assortii. Ootamatult kasvas 2,5 liitrist veinist välja 9,5. Kuidas see täpselt juhtus on raske mõista, aga seda tuli kohati juurde küll maja kulul, kord kõrvallauast. Kui me sealt ühel hetkel lahkusime, et metroo peale jõuda, olid kõik rõõmsas tujus. Hotelli leidsime seekord kiiresti üles. Nautisime veel rõdul öist Ateenat.

Hotellituba, mida ma jagasin Triinu, Nastja ja Piretiga oli pisike, kahe nariga. Sattus nii, ma ei mäleta enam kuidas, et mu koht oli üleval. Loomulikult oli toas redelit ühe nari jagu, seega ma pinid oma ämblikmehe oskused välja võluma, et sealt üles saada. Tegin aga suure vea, vedasin ööseks küll telefoni ülesse kaasa, aga salvrätiku paki jätsin alla. Ärkasin öösel üles, sest mul oli külm ja nina nii kinni, et sealt ei tulnud midagi läbi. Üks hetk tekkis hullumeelne vajadus nuuskamiseks. Lootsin, et kannatan hommikuni ära, aga kuna kell oli alles 4 öösel, siis ilmselt mitte. Ronisin pimedas ülevalt alla, voodi värises ja ragises, mõtlesin, et nüüd ajan kõik üles (kuigi hommikul selgus, et keegi ei kuulnud midagi). Igatahes nüüd oli kindel, et mul on korralik nohu ja olen ametlikult haige. Kuna veel 24 tundi tagasi oli mul kurk haige, siis mul oli kaasas meeletult kurgu ja köharohtu, aga ei midagi nohu jaoks. Kusjuures, kurk käitus, nagu poleks ta kunagi haige olnudki.